Friday, September 30, 2011

Kaheteistkümnendast päevast Namiibias


See algab sellega, et kõigil tuleb mingil minimaalsel tasemel eluvaim uuesti sisse. 

Otseselt inimeseks ei saa vist veel meid päris nimetada, aga millekski inimeselaadseks küll. Raul endiselt peab hirmuäratavat võitlust oma siseorganitega, et need püsiks seal kus nad looduse poolt on seatud, kuid elu tundub peaaegu elatav.

Päeva plaaniks on ringsõit mööda merd, delfiinide ja vaalade vaatlus ning peale seda 4x4 autoga kõrbes ringi sõitmine sellises kohas nagu Sandwich Harbor, kus on palju liiva ja merd. Tõsiselt.
Lahele viib väike katamaraan. Raul istub maha, tegeleb aktiivselt ajude väljutamisega nina kaudu ning imetleb ümbrust.

’Oi, näe, pelikanid,’ mõtleb ta. ’Ja seal on kajakad. Ja meri. Ja tuul on – vist läheb külmaks. Ja siin on hulk karjuvaid reisijaid ja suur hüljes, kes just parajasti mööda treppi meie laeva ronib ja hambaid näitab.’

Paistab, et kohalikel hüljestel on kombeks ronida turistide laeva kalu norima ning neile on pandud nimed. Kapten selgitab, et praegune on Popeye ja tema on tore, aga et me hoiaks eemale Nilsist, et see, sunnik, kipub hammustama. Raul ootab põnevusega, aga Nils näole ei anna ning see blogipostitus saab sellevõrra sisutum, aga selles võite süüdistada siis Nilsi.

(Nilsi nimi tuleneb meid sõidutava firma konkurendist –  firma bossi nimi on Nils ning sageli olevat üle lahe kuulda, kuidas ta oma alluvaid sõimab kui ta halvas tujus on, nii et Nils oli tigedale hülgele nime osas esimene valik)

Vaalad, sindrid, ei anna ennast näole ja delfiinid vibutavad kusagil eemal ning austrikasvandus on patakas tünne vees ulpimas.

Kusagil poole reisi peal aga tõstetakse meid laeva pealt maha, topitakse vanasse Nissan Patrolisse, ning meie autojuht, 21-aastane mehaanikainseneri kraadiga paljasjalgne Jim kärutab meid mööda liivadüüne minema kiirusega 80 kilomeetrit tunnis. Igaks juhuks küsib, kas meile ameerika mäed meeldivad, ning seejärel hakkab tegema düünidel müstilisi surmasõlmi ja K. ning H. karjuvad kohusetundlikult häält kähedaks.

Meie konvois on kaks autot, teist juhib tubli eesti rullnoka-sarnane tüüp, kes keeldub uskumast, et Eesti asub samal planeedil kui Namiibia ning temalt tuleb nagu küllussarvest traditsioonilisi nalju nagu ’E-Stonia? You got lots of stones? Or are you all stoned all the time? Grow a’lot of weed, eye?’.

Sandwich Harbour on iseenesest imeline – hiiglaslikud düünid, mis langevad otse vahutavasse ookeani. Kusagil seal vahepeal tehakse ka tillukeses oaasis peatus, laotatakse lauale valge lina ning serveeritakse lõunaks värskeid austreid šampanjaga. Laua ümber on lisaks terve patakas prantslasi ja teisi turiste, ning eestlased hoiavad oma rahvuse lippu kõrgel ka rahvusvahelisel tasandil, kui A. laua ääres tooliga ümber kukub ning H. vaikselt austrikarpe taskusse sokutab, et kodustele tuua, samaaegselt üle kogu laua kõvasti pläkutades ja kontrollimatult A. kukkumise üle naerdes – mistõttu see kukub peaaegu uuesti ümber

Tagasisõidul veedetakse aega sellega, et püütakse õpetada Jim hääldama sõna ’hüljes’. Ei õnnestu. Proovitakse seda õpetada ka läbi raadio teist autot juhtivale rullnokale, kuid see ei võta vedu ning lisaks endiselt ei usu ta, et selline riik nagu Eesti olemas on. Õhtuks soovitab Jim, et kuna tegemist on meie viimase õhtuga Swakopmundis, siis võiks me minna mingisse baari, mille nimi meil küll ununeb koheselt, kuid kus on seina peal linnu pilt.

Linnu pildiga pubi leitaksegi õhtul üsna muretult ning mõneti üllatuslikult sulandutakse isegi seltskonda. Baaris on praktiliselt eranditult valged ning nagu ikka, hakkab jutt keerlema Eesti ja eestlaste üle. Mingil hetkel hakkab meie ümber tekkima järjest rohkem inimesi, järjest rohkem kohalikke kes meile välja teevad ning vestlus muutub sõbralikumaks ja avatumaks. Käima hakkavad gongilöögid – kogu baarile väljategemised. Konkurentsitult kõige populaarsem on A., kes on sisse seadnud ütlemata soojad suhted pubi omanikuga, kes ka ise aktiivselt tegeleb ajurakkude hävitamisega, kuid oma osa saavad kõik ning raul mõtleb, et okei, see nüüd vist kisub jamaks.

Mingi hetk, kui kohalik valge poiss paneb raulile selja tagant hellalt karvased käed ümber ning toetab õrnalt oma habetunud pea rauli õlale, mõtleb raul, et okei, asi kisub vist tõesti jamaks ja et aeg oleks äkki kaduda. Krabades kaasa ka A., kelle veres olev alkoholitase on lugematute kohalike poolt välja tehtud šottide tagajärjel hirmuäratava kiirusega lähenemas fataalsele, jätavad nad väga alatult tüdrukud baari ning tuiguvad keskööl ära kodu poole.

Tüdrukud jõuavad koju kell kolm öösel või midagi sealkandis, kui baar kinni pannakse ning maani purjus inimesed tuiguvad oma autode juurde, et rooli istuda ja sinka-vonka minema sõita. ’Ohutum ikka kui kõndida,’ ütlevad nad ise selle kohta.

No comments:

Post a Comment