Friday, January 25, 2013

Järgmistest reisidest

Kuid, muidugi, Namiibiaga see kõik veel ei lõpe. On veel kohti mida avastada ja millest blogida - ja niisiis sai ka vahetatud blogil natuke nime. Järgmised seiklused haide, tiigrite, korallide ja muude metsikute ja hirmuäratavate asjadega võib leida juba aadressilt http://maailmas.blogspot.com/.

Tuesday, October 4, 2011

Viimasest päevast Namiibias


See algab viimase päikesetõusuga sel ajal kui must poiss autorendifirmast, kellele me seekord ei unusta tippi jätta, sõidutab meid lennujaama.

Windhoeki lennujaam on pisike angaar keset platsi, ümbritsetud tüüpilisest Namiibia maastikust ja väheldastest palmidest. Järjekord on metsik ja liigub kiirusega sentimeeter sajandis, kuna paistab, et K, A ja H on ainukesed, kellel pole kaasas käsi- ja tulirelvi mida peaks ringi pakkima. Lisaks kondavad ringi mõned turistid bušmanite vibude ja nooltega ja teevad nägu, nagu peaksid jahti.

Raul kui tuntud terrorist taipab samuti mingi hetk oma käsipagasisse vaadata ning sikutab sealt välja erineva ohtlikkuse astmega külmrelvi ja sokutab need silma alt ära.

Lennukisse jõudes saab raul aru, et vist ongi see reis läbi ja lubab endale hetke lõõgastust mõeldes, et kogu reis sai ikkagi korraldatud nii hea kui võimalik ja nii väheste viperustega. Ei esinenud ühtegi lennust mahajäämist, suudeti vältida suuremaid õnnetusi, ühtegi broneeringut ei kaotatud. Raul nõjatub tooli seljatoele, ootab väljalendu ja mõtleb, et tegelikult on sündmuste osas olnud ütlemata igav reis, aga et talle see tegelikult päris meeldib ning kinnisilmi uneledes jääb ta ootama viperustevaest ja igavat reisi Münchenisse ja sealt Berliini ja Helsingisse ja tagasi koju.

Münchenis jäädakse lennukist maha.

Mis järgneb, on paanilised õhtused reiside ringibookimised, lend läbi Frankfurdi, paar tundi ööbimist Helsingi lennujaama terminali pinkidel nagu kodutud ja viimaks kõikuv laevareis Tallinna, samas kui meie istumiskoha kõrval kell üheksa hommikul purjus soomlased laulavad karaoket häälega, mis kõlab nagu midagi, mida võib teha hambavalus elevant, keda kõrvetatakse tulise rauaga. Mingil hetkel mõtleb raul oma veenide läbinärimisest ja mingil hetkel üle parda hüppamisest ja edasi ujumisest, kuid sellest ma rohkem ei räägiks – mõned mälestused on liiga valulikud.

Ja, kui nii mõelda, siis ei olegi rohkem enam midagi rääkida. Raske on harjuda sellega, et väljas ei olegi 35 kraadi sooja ning inimesed on natuke teist värvi. Raske on harjuda paremal pool sõitmisega ning raul veetis esimese päeva autoroolis hoolikalt suunatule näitamise asemel kojamehi tööle pannes. Raske on harjuda mõttega, et nii kaua planeeritud reis saigi tegelikult läbi – kuid lohutab see, et on veel palju kohti kuhu minna, veel inimesi ja loomi keda kohata ning, kahtlemata, millest ka blogida.

Dankie, sõbrad, et elasite meile kaasa, okuhepa, et lugesite seda väikest reisikirja ning, mine tea, vahest kohtume veel ühel päeval mõne põneva riigi randadel.

Neljateistkümnendast päevast Namiibias


See algab äratusega kell viis hommikul.

Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne – kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis (kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut.

Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub, hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja teisi sarvilisi.

Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni 150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et ta on juba roninud samasuguse düüni otsa, tassides lumelauda ning kandes jalas lumelauasaapaid. K. ja A. ilmselt mõtlevad sedasama, kuna nemad otsustavad edasi liikuda joostes.

Raul jõuab neile järele üsna varsti, kui nad hingetult seisma jäävad ja lõõtsutades natuke verd köhivad. Ilguks hea meelega, aga raulil endalgi on hing niidiga kaelas ja selja taha vaadates paistab, et seal tuleb järgi üks ütlemata pikk kolonn turiste, kes kõik kipuvad kohe-kohe ära surema. Ronimine mööda düüni harja on uskumatult petlik ja umbes kaksteist korda raskem kui pealtnäha tundub. Kui tahate ise kunagi seda proovida, siis võtke kaasa hea süda ja kopsud. Soovitavalt mitu komplekti.

Päikesetõus Sossusvleis paneb meid mõistma, kui väga on Namiibia meid ära hellitanud. Legendaarne päikesetõus ei ole meie jaoks midagi väga erilist, jäädes tõtt-öelda väga kaugele Damaralandi päikesetõusu ja –loojanguga meie Granitenkopfi laagriplatsil Twyfelfontaini kandis. Niipea, kui sündsus kõigi miljoni saksa turisti ees lubab, paneme  oma fotokad kokku ja sörgime mööda düüni külge alla nagu ida-euroopa turistid ikka. Natuke on selja taga tunda halvustavaid pilke, kuid niipea, kui me oleme all, tullakse riburadapidi samamoodi järgi.

Viimane turistiobjekt – Sesriemi kanjon. Sesriem on kilomeetri pikkune ja kolmekümne meetri sügavune kanjon, mis on vabalt ligipääsetav kõigile. Aja auto kanjoni servale ja mine vaata ümber varinguohtliku serva alla – ei turvapiirdeid ega valvureid ega vaateplatsi. Ise ronid, ise vastutad. Kui kukud kraedpidi alla ja murrad kaela, oled ise süüdi. This is Africa.

Sesriemist tagasi Windhoeki poole sõitma hakates tekib probleem, et kõigi neelud käivad sooja õunapiruka järgi. Lähim pagar on kaheksakümne kilomeetri kaugusel, mis Namiibia mõistes tundub olevat kiviga visata, ja nii tehaksegi marsruuti pisike haak sisse.

Windhoeki jõudes on veel viimane võimalus külastada kohalikku turgu. Raul näeb gruppi himbasid ja kükitab nende juurde maha ning läheb umbes viis sekundit, kui tema käed ja kael on täis riputatud erinevaid kirevaid keesid ja käevõrusid. Hinnad on kõrgemad kui Opuwos ja tingimine karmim ja raul lõpuks lahkub sealt järjekordse vidinaga, jättes himbadele suure koguse sularaha.

Okuhepa’, suruvad raul ja himba naine lõpetuseks kätt, ning himbade hele naer  jääb rauli saatma kogu teel tagasi Londiningi külalistemajja.

Raul ja A. viivad ka auto tagasi ning see läheb üllatavalt vahejuhtumiteta, kuigi A. on kogu päeva sõitmisest nii segi, et ei tee vahet, kummal pool teed sõita, kellele teed anda ja teeb selliseid surmavaid manöövreid Windhoeki liikluses, et rohkem kui korra mõtleb raul autost väljahüppamise peale.

Õhtusöögiks on krokodilli- ja jaanalinnuliha ning raul närib grillitud sebratükki, mis on umbes sama väntske ja naudingut pakkuv nagu eelarveläbirääkimised.

Ning, sellel viimasel Namiibia päeval algab väike vihmahooaeg, ning kogu Windhoek upub vihma kätte. Aklimatiseerumine Eesti kliimaga missugune.

Kolmeteistkümnendast päevast Namiibias


See algab pakkimisega. 

Või, vähemalt, see peaks algama pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis ärgatakse enam-vähem ellu.

Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole. Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann.

Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud, ja et ära on tehtud  Üks Tõsine Mehine Aafrika Tööpäev.

Kusagil vahepeal sõidetakse sel päeval läbi ka maailma kõige maalilisemast kanjonist, mis oli silmipimestavalt ilus ning mille võrdset ilmselt kunagi enam näha ei saa ja mida raul kirjeldaks ilmselt ülivõrretes ja väga luuleliselt, kui ta poleks parajasti sel ajal rõõmsalt tagaistmel maganud.

Peatus tehakse külas nimega Solitaire, kus on keset kõrbe hirmus kogus autoromusid, oravaid (mitte reformierakondlasi) ning bensiinijaam, kust saab osta jäätist. Ärasõitmiseks ennast uuesti autosse mahutades avastatakse kerge üllatusega, et siin ilmselt meie reis ka lõpeb, kuna müstilisel kombel on kadunud asjade maale lahkunud meie ainukesed autovõtmed. Mõeldakse oravate vargakommetele, pööratakse segi taskuid ning kahtlustavalt põrnitsetakse otsa raulile, kuid lõpuks leitakse võtmed lähedalasuvast prügikastist, kuhu K. need on mingi imetrikiga vahepeal sokutanud.

Edasisi kommentaare püüdlikult vältides, suundutakse Sesriemi poole, vastu meie viimasele laagriplatsile ja viimasele telgis ööbimisele. Patta pannakse viimased toidujäägid ja raul veedab õhtu, vaheldumisi ronides puu otsas, hulkudes ringi savannis ja kivimüüril istudes jalgu kõlgutades ja mõeldes, kui väga ta hakkab taga igatsema seda piiritut kuldset savanni, punaseid mägesid ning Aafrika ööhääli.

Friday, September 30, 2011

Kaheteistkümnendast päevast Namiibias


See algab sellega, et kõigil tuleb mingil minimaalsel tasemel eluvaim uuesti sisse. 

Otseselt inimeseks ei saa vist veel meid päris nimetada, aga millekski inimeselaadseks küll. Raul endiselt peab hirmuäratavat võitlust oma siseorganitega, et need püsiks seal kus nad looduse poolt on seatud, kuid elu tundub peaaegu elatav.

Päeva plaaniks on ringsõit mööda merd, delfiinide ja vaalade vaatlus ning peale seda 4x4 autoga kõrbes ringi sõitmine sellises kohas nagu Sandwich Harbor, kus on palju liiva ja merd. Tõsiselt.
Lahele viib väike katamaraan. Raul istub maha, tegeleb aktiivselt ajude väljutamisega nina kaudu ning imetleb ümbrust.

’Oi, näe, pelikanid,’ mõtleb ta. ’Ja seal on kajakad. Ja meri. Ja tuul on – vist läheb külmaks. Ja siin on hulk karjuvaid reisijaid ja suur hüljes, kes just parajasti mööda treppi meie laeva ronib ja hambaid näitab.’

Paistab, et kohalikel hüljestel on kombeks ronida turistide laeva kalu norima ning neile on pandud nimed. Kapten selgitab, et praegune on Popeye ja tema on tore, aga et me hoiaks eemale Nilsist, et see, sunnik, kipub hammustama. Raul ootab põnevusega, aga Nils näole ei anna ning see blogipostitus saab sellevõrra sisutum, aga selles võite süüdistada siis Nilsi.

(Nilsi nimi tuleneb meid sõidutava firma konkurendist –  firma bossi nimi on Nils ning sageli olevat üle lahe kuulda, kuidas ta oma alluvaid sõimab kui ta halvas tujus on, nii et Nils oli tigedale hülgele nime osas esimene valik)

Vaalad, sindrid, ei anna ennast näole ja delfiinid vibutavad kusagil eemal ning austrikasvandus on patakas tünne vees ulpimas.

Kusagil poole reisi peal aga tõstetakse meid laeva pealt maha, topitakse vanasse Nissan Patrolisse, ning meie autojuht, 21-aastane mehaanikainseneri kraadiga paljasjalgne Jim kärutab meid mööda liivadüüne minema kiirusega 80 kilomeetrit tunnis. Igaks juhuks küsib, kas meile ameerika mäed meeldivad, ning seejärel hakkab tegema düünidel müstilisi surmasõlmi ja K. ning H. karjuvad kohusetundlikult häält kähedaks.

Meie konvois on kaks autot, teist juhib tubli eesti rullnoka-sarnane tüüp, kes keeldub uskumast, et Eesti asub samal planeedil kui Namiibia ning temalt tuleb nagu küllussarvest traditsioonilisi nalju nagu ’E-Stonia? You got lots of stones? Or are you all stoned all the time? Grow a’lot of weed, eye?’.

Sandwich Harbour on iseenesest imeline – hiiglaslikud düünid, mis langevad otse vahutavasse ookeani. Kusagil seal vahepeal tehakse ka tillukeses oaasis peatus, laotatakse lauale valge lina ning serveeritakse lõunaks värskeid austreid šampanjaga. Laua ümber on lisaks terve patakas prantslasi ja teisi turiste, ning eestlased hoiavad oma rahvuse lippu kõrgel ka rahvusvahelisel tasandil, kui A. laua ääres tooliga ümber kukub ning H. vaikselt austrikarpe taskusse sokutab, et kodustele tuua, samaaegselt üle kogu laua kõvasti pläkutades ja kontrollimatult A. kukkumise üle naerdes – mistõttu see kukub peaaegu uuesti ümber

Tagasisõidul veedetakse aega sellega, et püütakse õpetada Jim hääldama sõna ’hüljes’. Ei õnnestu. Proovitakse seda õpetada ka läbi raadio teist autot juhtivale rullnokale, kuid see ei võta vedu ning lisaks endiselt ei usu ta, et selline riik nagu Eesti olemas on. Õhtuks soovitab Jim, et kuna tegemist on meie viimase õhtuga Swakopmundis, siis võiks me minna mingisse baari, mille nimi meil küll ununeb koheselt, kuid kus on seina peal linnu pilt.

Linnu pildiga pubi leitaksegi õhtul üsna muretult ning mõneti üllatuslikult sulandutakse isegi seltskonda. Baaris on praktiliselt eranditult valged ning nagu ikka, hakkab jutt keerlema Eesti ja eestlaste üle. Mingil hetkel hakkab meie ümber tekkima järjest rohkem inimesi, järjest rohkem kohalikke kes meile välja teevad ning vestlus muutub sõbralikumaks ja avatumaks. Käima hakkavad gongilöögid – kogu baarile väljategemised. Konkurentsitult kõige populaarsem on A., kes on sisse seadnud ütlemata soojad suhted pubi omanikuga, kes ka ise aktiivselt tegeleb ajurakkude hävitamisega, kuid oma osa saavad kõik ning raul mõtleb, et okei, see nüüd vist kisub jamaks.

Mingi hetk, kui kohalik valge poiss paneb raulile selja tagant hellalt karvased käed ümber ning toetab õrnalt oma habetunud pea rauli õlale, mõtleb raul, et okei, asi kisub vist tõesti jamaks ja et aeg oleks äkki kaduda. Krabades kaasa ka A., kelle veres olev alkoholitase on lugematute kohalike poolt välja tehtud šottide tagajärjel hirmuäratava kiirusega lähenemas fataalsele, jätavad nad väga alatult tüdrukud baari ning tuiguvad keskööl ära kodu poole.

Tüdrukud jõuavad koju kell kolm öösel või midagi sealkandis, kui baar kinni pannakse ning maani purjus inimesed tuiguvad oma autode juurde, et rooli istuda ja sinka-vonka minema sõita. ’Ohutum ikka kui kõndida,’ ütlevad nad ise selle kohta.

Thursday, September 29, 2011

Üheteistkümnendast päevast Namiibias

See algab ja lõpeb pohmelliga.

Kümnendast päevast Namiibias


See algab tuulega.

Swakopmundis on tuuline. Otse ookeanilt puhuvad tuuled toovad siia udu ja külma ning temperatuur on kusagil 25 kraadi kandis – soe, kuid mitte päris see, millega meie harjunud oleme. Lisaks sellele on raul öösel osanud omale üsna kõrge palaviku tekitada ja mõtleb kusagil kella nelja paiku, et ta vist nüüd sureb ära, aga hommikuks on imelikul kombel eluvaim endiselt sees. Köha paistab olevat küll tulnud selleks et jääda ning kopsud kipuvad kehast lahkuma selleks mitte ette nähtud avauste kaudu, aga päris malaaria ei paista seekord olevat, vaid tubli põhjamaine bronhiit. Traditsiooniliste sügishaiguste eest ei päästnud rauli seekord isegi mitte maailma teise otsa sõitmine.

Kümnenda päeva sisuks on planeeritud lumelauaga liivadüünidelt alla sõitmine, või siis sandboardimine ning selle juures kõvasti karjumine. K.l kui vanal lumelauahundil on hommikust saadik juba selline nägu, nagu viibiks ta kusagil teises dimensioonis, kuhu enamasti jõutakse vaid väikeste valgete tablettide abil, mis valdavalt on illegaalsed.

Düünidele viib meid ja veel paari turisti iidne lagunenud mikrobuss, mida juhib mingi hipivälimusega tüüp. Liitub ka fotograaf, kelle peamiseks ülesandeks paistab olevat meist eriti piinlike piltide tegemine ning pärast nende üle naermine. Kohapeal on juba lisaks terve patakas natuke hullumeelse moega turiste ja punt ameerika tüdrukuid, kes töötavad Namiibias vabatahtlikena ja pläkutavad ja kilkavad ja itsitavad kontrollimatult.

Liivakõrb algab kohe väljaspool Swakopmundi, kus kilomeetrite ulatuses on tuul kokku kuhjanud hiiglaslikud liivamäed, mida kohalikud kasutavad nüüd ATVdega sõitmiseks ning teisteks põnevateks tegevusteks, mis enamasti hõlmavad suuri kiirusi, kõrgusi ja täiest kõrist karjumist. Varustuse saame kätte kohapeal ja düüni otsa kõmbime jalgsi. Selgitatakse, et võiks viia ka ATVdega, aga et see firma on öko ja nemad nii ei tee  -samal ajal kui kogu düünide ümbrus on rallivaid ATVsid täis. Tee düüni otsa tähendab raskete saabastega ronimist mööda pehmet liiva kõrvetava päikese ja külma tuule all ning raulil peaaegu õnnestubki kopsud muu sisikonna juures hoida.

Plaanist düünidest vihiseva tuule all graatsiliselt alla liuelda saab reaalsuses muidugi pikk liivas ukerdamine, kuna mitte ei saa pihta, mispidi see lumelaud peaks ikkagi liikuma, aga see polegi nii hull. Vaated on vähemalt suurepärased, nii raulil mäe otsast ning ka teistel lauatajatel on lõbus algajaid ukerdajaid vaadata. Peale iga allasõitu tuleb üles tagasi vantsida, kuid mingi hetk  harjub sellegagi ära. K. ja A. kruiisivad sujuvalt alla ning sellevõrra vantsivad ka üles muidugi rohkem ning K.l on näol juba pikemat aega selline ilme, mida saavutatakse ainult illegaalsete substantside JA suure koguse naerugaasi koosmõjul. H., kes on elus esimest korda lumelaual, on natuke vaevatud ilme, kuid päeva edenedes hakkavad temalgi suunurgad ülespoole minema ning peale viimast allasõitu on juba nagu oleks temagi saanud natuke naerugaasi, või on tal lihtsalt näokramp.

Vahelduseks pakutakse võimalust katsetada ka lie-down sandboardingut – vahatatud vineerplaadil kõhuli düünist allasõitmist. Ei paista olevat väga hull tegevus ja kuigi raul on natuke kriitiline selle suhtes, torgatakse talle kätte plaat, kästakse pikali visata ja instruktor lükkab ta koos vineertahvliga mäest alla.

Kui seda kuidagi kirjeldada, siis rauli peas toimub midagi sellist:

’Nii, jalad üleval käed kõrval kurat kiirus läheb suureks mida perset aaaaaaaaaaaaaah fakk siin on ju auk aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa kiirekiirekiire veel kiirem perseperseperse mismõttes juba saigi läbi, ma tahan uuesti’.

Raul võtab laua ja sörgib uuesti üles. Justnimelt sörgib.  Kolm korda. Ronimine võtab läbi nagu zimbwabwe dollari, aga lõpuks allalastes saavutatud kiirus 74 km tunnis on seda väärt.  Fotograafipoiss pildistab kogu aeg aktiivselt ning vahepeal filmib ka, ning õhtul kell 6 on kõikide sel päeval lauatajate-kelgutajatega ühisistumine, kus kõik koos saavad rõõmsalt irvitada liivas ukerdajate üle.

Ning, kuidas teisiti lõpetada päeva kui minna vahelduseks tutvuma ka Swakopmundi ööeluga. Ööelu paistab olevat koondunud üsna meie korteri lähedusse ning õhtu arenedes maandutakse meie eelmise öö öömaja Grünen Granzi teisel korrusel olevasse ööklubisse, kus rõõmsaks üllatuseks avastatakse, et joogid maksavad seal eesti rahas kusagil ühe euro kandis. Mingitel suvalistel Ida-Euroopa turistidel ajaks see ilmselt katuse sõitma, aga õnneks koosneb kogu meie reisiseltskond vastutustundlikest noortest inimestest, kes on teadlikud, et alkohol mõjub meie tervisele kahjulikult ning kes suudavad selliseid (odavaid, häid ja joovastavaid) jooke tarbida mõistlikus koguses ning mitte minna liiale.

Sunday, September 25, 2011

Üheksandast päevast Namiibias


See algab hommikusöögiga.

Hommikusöökidest on meie laagriplatsidel saanud omamoodi rutiin – gaasipõleti käimapanek, tee tegemine, võileivad, jogurt ja muu laagriplatsil tehtav. Vahelduseks aga on käesoleval hommikul hommikusöök samuti hosteli poolt – mitte midagi erilist, kuid ikkagi vaheldus.

Lisaks palavikule on raulil tekkinud tõsine sügav köha ning peavalu aga mehed ei nuta.

Lisaks on käes päev, kus peaksime kätte saama oma Swakopmundi korteri. Swakopmund on kuurortlinn- midagi meie Pärnu sarnast, ainult vähemate rullnokkade ning rohkemate palmidega. Kuna siit alates lõpeb meie reisi ’metsik’ osa ning siin on plaanis pikemalt peatuda, siis on juba broneeritud meile korter Cornerstone Guesthouse Moringa Gardensi majas.

Cornerstone Gueshouses võtab meid vastu uskumatult tore tüüp (kuuendat põlve namiiblane), kes broneerib meile järgmise päeva sandboardimis-tripi ja aitab planeerida ka teisi tulevasi tegevusi. Korteri saame kätte kella kahest, nii et senikaua on vaja aega tappa – ja see aeg veedetakse suveniiripoodides ja kohalikul turul tingides. Meelelahutuse eest hoolitseb seekord K., kes kõnnib ülimalt efektselt vastu liiklusmärki.

Igasugust turistikraami on turul nii palju, et võtab silmad kirjuks – kuid raul avastab ennast kummalisel kombel taga igatsemas Opuwo himbade naeru ja siirust ja rõõmsameelsust ning nende poolt pakutavate vidinate ja ehete autentsust. Swakopmundi kaupmehed ja siinne kraam on kuidagi võlts ja turistilik massitoodang ja loomulikult ülehinnatud. Müüjad kutsuvad sind oma vennaks ja suruvad sul kätt ja püüavad sulle pähe määrida mingit ilmselgelt kusagil tehases massitoodanguna valminud loomakuju,  selgitades, et on seda ise päevade kaupa voolinud, kuigi täpselt samasid kujukesi müüvad kõik kaupmehed – ning kõik see mõjub himbadega kauplemise kogemuse kõrval väga alaväärtuslikult. Lõpuks korjab raul üles karbi Aafrika lauamänguga – sellesamaga, millega damarad omavahelisi konflikte lahendavad – vähemalt mingigi kasu asjast ja mine sa tea, äkki kunagi on vahest vaja külade peale mängida. H. ostab omale kausi ja ütleb, et tal läks lihtsalt süda nii haledaks kui kuulas kaupleja kurba juttu oma raskest elust.

Kõige selle juures aga mõtleb raul, et oleks pidanud Opuwost himbade käest rohkem nänni ostma.

Moringa Gardensi korter on suurepärane. Kesklinnas asuv korter, kõrge laega elutuba, kolm magamistuba, nii et H. saab laiutada rõduga magamistoas kaheinimesevoodis ja raul mahutab ennast lastetuppa, kaks vannituba, kolm rõdu  ja kõik muu vajalik miinus internet. Hinna-kvaliteedi suhtelt on see ilmselt parimaid võimalikke ööbimisvõimalusi Swakopmundis.

Raul kasutab ka juhust ja lööb kokku arved ning senini kulutatud raha, et näha, kui palju nad on rohkem kulutanud võrreldes esialgse reisieelarvega ning avastab omaenda suurimaks hämmastuseks, et nad on kulutustega enam-vähem graafikus vastavalt esialgu planeeritule.

Õhtul minnakse linna pealt otsima teatud taimedest valmistatud teatud jooke, et seda segada teise teatud joogiga (ning lisada sinna ka laimi ja/või sidrunit), ning avastatakse, et nimetatud jooke müüakse ainult teatud päevadel teatud poodides teatud kellaajani ning antud hetkel ei ole vajalikud tingimused täidetud. Alkoholipiirangud on Namiibias karmid nagu Põhjamaades.

Kaheksandast päevast Namiibias


See algab päikesetõusuga.

Öelda, et Namiibia päikesetõusud on fantastilised, on kaugelt liiga vähe öeldud. Raul võtab päikesetõusu vastu taas kord istudes sama kõrge mäe tipul kus eelmisel õhtul, võideldes tuulega ning imetledes vaatepilti, sel ajal kui H. fotokaga kusagil mäe all ringi jookseb ja K. ning A. rõõmsalt põõnavad.

Kuldsed tuules voogavad rohuväljad, laialipillutatud rohelised madalad puud ja punased graniidikuhjad, kauguses läbi hommikuhämu terendavad mäed, kõige selle keskel sirge joonena silmapiirist silmapiirini läbi jooksmas valge autotee. See on värvide gamma, mida ei unusta, ning tõusev päike lisab sellele soojust ja varjundeid ja varje ning sa näed kuldset ja oranži ja punast ja rohelist ja halli ja valget ja kollast. See on pilt, mida ei saa pildistada ega filmida, kuid mida saab mäletada, ning selle võrra lahkuda rikkamana.

Namiibiat võib õigusega nimetada fotograafi unistuseks.

Kahju on laagrit kokku panna ning lahkuda. Kõikidest meie laagrikohtadest on see kõige kaunim.
Päeva marsruut peaks viima meid läbi Khorixase ja Uisi ookeani äärele – Skeleton Coasti Henties Baysse ning sealt edasi Cape Crossi hülgekoloonia juurde. Imelikul kombel aga avastab raul, kes on päeva autojuht, et teeviidad ei vasta üldse sellele, kus ta peaks olema – ning selgub, et nad ongi eelmisel päeval olnud natuke vales kohas. Iseenesest muidugi pole hullu, kuna nad on seetõttu natuke lähemal oma lõppeesmärgile.

Lisaks sellele avastab raul, et tal on palavik, mis tekitab palju põnevaid mõtteid malaaria teemal.

Ranniku lähedal algab kõrb. Mitte otseselt liivakõrv suurte düünidega, millest on nii palju pilte tehtud erinevates ajakirjades, vaid pigem valge, soolakõrbe meenutav maastik kümnete ja kümnete kilomeetrite ulatuses. Hiigellai kruusatee viib Henties Bay suunas ning maastik on muutumatu ja sündmustevaene, kui mitte arvestada tavalisi springbokide kohtamist tee ääres (selleks hetkeks muidugi oleme neid juba nii palju näinud, et keegi ei viitsi neid isegi vaadata õieti mitte) ning kolme surikaadi efektset jooksu üle tee.

Henties Bayst põhja poole Cape Crossi suunas viib sile soolatee, mis on kitsas, libe ja sõitmiseks üsna vastik. Maastik on uskumatult depressiivne – valge, tühi, külm ja tuuline. Kiire peatus tehakse soolavannide juures ning külastatakse ookeaniranda – massiivsed valged lained löövad randa, lisaks on uskumatult külm ja raul jääb autoga liiva sisse kinni. Eelmise päeva 32 kraadi soojust on asendunud ookeani ääres temperatuuriga, mis lisaks kiiruga peale tõmmatud fliisile paneb ka jopet pagasist välja otsima.

Cape Crossi hülgekoloonia on omaette vaatepilt. Sada tuhat hüljest ookeanis ujumas ning rannal vedelemas ja häälitsemas. Saja tuhande hülge lõhn on samuti midagi, mida niisama lihtsalt ei unusta.

Tagasi minnes sõidetakse Henties Bayst läbi otse Swakopmundi, kus põrgatakse järjekordselt majutusprobleemide otsa – linna vähesed laagriplatsid on kõik kinni, nii et  ööseks maandutakse Grünen Granzi hostelisse. Granz on lihtne hostel, kus uksed käivad kinni hirmsate paukudega, saksa pensionärid mõuravad ning internet on kättesaadav ainult siis, kui istuda välisukse eest õues trepi peal. Aafrika kohta tipptase.

Seitsmendast päevast Namiibias


See algab kell viis hommikul pimedas laagri kokkupakkimisega.

Päeva marsruudiks on taas kord lahkuda Kaoklandist ning sõita tagasi Damaralandi, vaatama Twyfelfonteini iidseid kaljugraveeringuid. Kilometraažis tähendab see vahest natuke vähem kui Outjost Opuwosse sõitmine, kuid teed on samad ning väga palju vaheldust ei paku. Rooli ronib A., kes meie teele jääva kuru läbib seekord ilma neljaveota. Kummalisel kombel jääb teele ette tunduvalt rohkem loomi kui varem – pidevalt jooksevad üle tee springbokid ja kudud, eemal sebivad jaanalinnud ning aeg-ajalt peab jääma seisma ning aeglaselt manööverdama tee peal tsillivate lehma- ja kitsekarjade vahel.

Twyfelfontaini tee ääres viitab silt damarade muuseumile – ning otsustatakse teha seal kiire vahepeatus. Damarad on hõim, kes on lähedalt suguluses bušmanidega – ka nende keel on väga sarnane, hõlmates endas nelja ’klikki’ – häälitsused, mida tehakse keelega. Noor poiss nimega Desmond selgitab perfektses inglise keeles, kuidas on damarad iidsetest aegadest saadik elanud – tuld teinud, tantsinud, tööriistu valmistanud, nahku töödelnud, haiguseid ravinud (paistetuse ning valulike liigeste puhul näiteks aitab elevandisõnnikukompress) ja mänge mänginud. Õpetatakse Aafrika traditsioonilist lauamängu, mis hõlmab endas liiva sisse uuristatud auke ja kivisid ning nende ringitõstmist ning mis on sama populaarne kui male mujal maailmas. Damarad ei pidanud sõdu – kõik konfliktid lahendati seda mängu mängides – näiteks kui üks külavanem nõudis endale teise külavanema küla, siis nad mängisid omavahel ning külad jäid võitjale. 

Demonstreeritakse ka multifunktsionaalset tööriista, millega saab puhastada kitsenahku, raiuda puid, tõmmata piipu ning vajadusel peksta naist.

Nagu juba traditsiooniks saanud, on muuseumi juurde üles seatud ka turistipood, kust saab osta hirmsa hinna eest erinevat kohapeal toodetud nänni.

Twyfelfontein iseenesest on imeline - erkpunastest kaljudest ja kivirahnudest ümbritsetud kuldne org, laialipillutatud roheliste põõsaste ja puudega. Seal asuvad 5000 aastat vanad bušmanide kaljujoonised – ühed vanimad maailmas ning paremini säilinud. Kvartstööriistadega on pehmesse kivisse graveeritud erinevate loomade – sebrad, springbokid, kaelkirjakud, pingviinid, hülged, ninasarvikud jms – kujutised. Lisaks on seal üks 5000 aastat vana tahvel- lai punane kivi, kus peal on bušmanite lapsed harjutanud loomade graveerimist.

Graveeringuid demonsteerib meile rõõmsameelne giid, kes kannab t-särki, milles on suured näritud augud. Ühe joonise juures märgatakse hiiglaslikku rotti, kes piilub kivide vahelt välja. Peale kohustuslikku rotinägemiskarjumist näidatakse rotti ka giidile. Giid ignoreerib rotti, ütleb, et kuigi tema ja see rott on juba vanad sõbrad, näriski see sunnik tal t-särgi sisse augud, nii et tema on nüüd solvunud ja enam rotiga tegemist teha ei taha.

Ööbimiskoha otsingul ilmneb ootamatu tõrge. Ühtesid kaardil olevaid laagriplatse ei leia, teised on täis bookitud. Mingi hetk tekib raulil ka kahtlus, et nad on natuke eksinud – aga siis leitakse tee kõrval üks pisike laagriplats, kus on vaba koht saadaval. Laagriplatsile sõites avastatakse, et see asub väikese künka otsas hiiglasliku punase graniitrahnude kuhja jalamil, seal on maailma kõige kaunima vaatega vabaõhu-wc – võid istuda potil ning imetled all olevat piiritut loodust. Lisaks on seal hiigelsuur kivi, mis seisab kahe-kolme jala peal, läbimõõduga kusagil 5 sentimeetrit – kuidas see ikka veel seisab, on müstiline.

Järgneva päeva plaane arutades avastab raul, et nad on pannud ühe päevaga oma planeerimistes mööda, ning selle asemel, et järgmisel päeval rõõmsalt maanduda ookeaniäärse kuurortlinna Swakopmundi eelnevalt broneeritud korterisse, peavad nad kusagilt omale veel üheks ööks öömaja leidma.

Raul veedab vähesed viimased minutid päikesevalgust, turnides kõrvaloleva kivirahnuhunnikul ja imetledes kõrgelt mäe otsast päikeseloojangut. Üleval on tuuline, jooksevad ringi suure sabaga rotid ning natuke oravate moodi loomad ja tuul kipub natuke rauli kivide otsast alla puhuma, aga mis sellest – vaated päikeseloojangul üle Namiibia Damaralandi maastiku on imelised.

Kuuendast päevast Namiibias


See algab sellega, et esimest korda ei pea me hommikul laagrit kokku panema, mis on teretulnud vaheldus.

Paar sõna ka laagriplatsidest. Namiibias on väga palju erinevaid laagriplatse, kus on võimalik peatuda – nii et telkimine, või siis nii, nagu meie sõidame – telgid auto katustel – on täiesti mõistlik viis reisimiseks. Enamasti on laagriplatsid üsna odavad (autokoht+ lisasumma iga inimese kohta), seal on olemas põhilised elementaarsed asjad – nagu wc, dušid (enamasti sooja veega, kuid on ka erandeid) ning võimalus kasutada elektrit (kuna Namiibia kasutab natuke teistsuguseid pistikuid, siis Euroopa tehnika jaoks on vaja adaptereid). Samuti on osadel hotellidel oma laagriplatsid, ning nendes ööbides on võimalik kasutada ka kõiki hotelli rõõme, nagu basseinid, restoranid, internet ja muu selline.

(Laagriplatside elu-oluga harjumine võtab natuke aega. Raul läks ühel õhtul hambaid pesema, vaatas kraanikaussi ja oli natuke üllatunud, kui kraanikauss talle vastu vaatas – seal sees oli hiiglaslik rohutirts, kes oli ilmselt otsustanud samuti hakata suuremat rõhku panema hügieenile. Igasuguseid satikaid ja mardikaid on siin piisavalt ning neile meeldib sellistes avatud kohtades kraanikaussidesse koguneda ilmselt. Igasuguseid sisalikke ja gekosid on ka kõik kohad paksult täis).

Kuuenda päeva plaaniks on eelkõige tutvuda natuke kohalike elu-oluga. Hommikuks on planeeritud külastada himbasid, õhtupoole natuke Opuwos ringi vaadata ja puhata – kõigil on eelmise päeva ülipikast marsruudist kõrini.

Himbad on üks Namiibia kõige värvikamaid hõime – ning seda sõna otseses mõttes. Nad on väga truuks jäänud oma traditsioonidele - himba naisi võib kohata kõikjal Opuwos ja mujalgi traditsiooniliselt poolalasti ning saviga punaseks võõbatult, kitse- ja lehmanahad niuete ümber. Mõneti kummaline on  neid näha grupikaupa tee kõrval istumas või supermarketist süüa ostmas. Elades suhteliselt eemal asuvates külades, on nad säilitanud oma kombed ja identiteedi, kuigi see on muutumas. Himbade traditsioone kannavadki pigem edasi naised, sel ajal kui mehed kannavad dresse ja tsillivad niisama.

Himbade külasse viib meid iidne lahtine veoauto mida me jagame mõne vinguva lääne-euroopa turistiga ja mida juhib rõõmsameelne giid, kelle üks vanem oli himba ja teine herero. Tee, mis sinna viib, on looklev ja viib läbi kidura võseriku. Himbade küla ise on põhimõtteliselt pisike ala, millele on üles löödud väheldased hütid, mis on üle pätsitud savi ja sõnniku seguga. Kohal on esialgu üsna vähe inimesi – kõik on väljas mingeid ülesandeid täitmas – kuid üsna kiiresti hakkab neid juurde voorima.

Himbade väärtushinnangud ei ole nagu meil. Naine on naine, kui tal on vähemalt kümme last. Meeste väärtust hinnatakse selle alusel, mitu naist ja kitse tal on. Küla vanim naine, kes meid külavanema asemel tervitab, tunnebki huvi, et miks meie grupis olevad mehed ainult ühe naise kaasa on võtnud, et kas teised hoiavad siis meie kitsi, aga ei saa üldse pihta, et mismõttes meil ei olegi kitsi, vaid mõnedel on heal juhul kilpkonn – ning lõpuks otsustab, et keegi meist ei sobi himbaks. Tõsine pettumus.

Järgnevad tavalised vaatemängud turistidele – himbade hüti vaatamine, demonstreerimine, kuidas himbade naised ennast värvivad ja lõhnastavad – naised ei pese ennast kunagi, vaid selle asemel võõpavad ennast kaks korda päevas punase savi ja rasva seguga ning lõhnastavad taimede suitsuga. Hütist lahkudes on juba kohale jõudnud kogu küla – siin-seal on näha ka hererosid nende voolavates  viktoriaanlikes riietes ning palja ülakehaga, aga kirevaid seelikuid kandvaid namasid, kes kõik paistavad rõõmsalt koos elavat. 

Kuna turistid on turistid, siis on juba meie jaoks välja laotatud igasugust turistidele mõeldud nipet-näpet – himbade ehteid, loomade kujusid ja palju muud. Hindade  üle võib tingida, kuid see on natuke keeruline (himbad loomulikult inglise keelt ei räägi ning numbrite tundmine pole neil ka kõige tugevam külg) ja lõpptulemusena maksad nagunii üle – kuid asjade autentsuses väga kahelda ei saa ja ju siis see ongi pisut enam väärt.

Tagasi hotelli jõudes on väike puhkehetk, peale mida suundutakse jalgsi alla Opuwosse. Tee sinna on kusagil kilomeetrike, mida saab lõigata, kõmpides alla mööda kuivanud jõesängi. Mõneti kummalisel kombel ei äratagi neli mööda peatänavat jalutavat valget palju tähelepanu – kui välja arvata paar poisikest, kes haagivad ennast meile kohe sappa hakkavad meid jälitama. Kohalikust supermarketist lahkudes aga märkab meid üks poe kõrval grupis istuv himba, hüppab püsti ja tormab meie juurde, suur kauss nipet-näpet kraamiga käes.

See, mis järgneb, on eepiline. Mõne hetkega on raul ja teised ümbritsetud grupist himbadest ja namadest, kes igaüks püüab neile kibekiiresti vigast inglise keelt purssides maha müüa erinevaid ehteid. Enne, kui raul arugi saab, on tal kaela ümber okassea okastest tehtud kaelakee ning müüja kinnitab, et raul näeb nüüd välja nagu lõvi. Käte ümber kinnitatakse käevõrud, kõik püüavad üksteisest üle karjuda, ning kõige selle keskel on natuke hämmeldunud raul, kes püüab meeleheitlikult kaelast kaelakeed ära võtta seda katki tegemata. H. on ümbritsetud teisest grupist kohalikest, samas kui K. ja A.-l on õnnestunud ennast natuke minema nihverdada ja irvitavad eemal. Raul  kraabib lõpuks välja rahakoti ja ostab need okassea okkad ära (lõvi ikkagi, heh) ning saab hetkeks rahu, kuni hord himbasid ründab K. ja A-d. Samas, selle asemel et ummisjalu põgeneda, teeb raul taktikalise vea ja pöörab natuke eemal ringi, et teha pilti sellest, kuidas K., A. ja H. kõik püüavad võidelda ostupakkumistega. Fotoka klõps tõmbab raulile tähelepanu, ning enne kui ta arugi saab, on tal jälle käevõrud käte ümber ning ümberringi miljon karjuvat himbat.

Sularahavarud himbade mõjuvate müügiargumentide  mõjul (’this ten and twenty, my child hungry, yes?’) katastroofiliselt vähenenud ning nõrkemiseni koormatud pudi-padiga, alustatakse kuulsusetut taganemist hotelli poole. Kogu selle tee kõnnivad himbad järgi (’you no buy from me yet, me not eat many days’- ten and ten?’). Viimasest saadakse lahti alles üsna peatänava lõpus, kui A. pöörab ringi ning ostab temalt mingi käevõru (’only ten and ten’) peale mida himba naerab südamest ning läheb tagasi.

Ülejäänud päeva otsustatakse heaga veeta basseini ääres, et mitte lõplikult vaesuda ning mille käigus oskab raul endale suurepärase päikesepõletuse hankida. Õhtul läheb raul hotelli lobbysse, et vahelduseks ka senini kirjutatud blogipostitused üles panna, mille käigus hammustab teda sääsk. Õnneks on raul olnud tubli ja teadlik noor mees, kes on peaaegu religioosselt võtnud malaariatablette ning probleemi ei ole, kuna kaasaegne meditsiin on kõikvõimas, eks ole.

Viiendast päevast Namiibias


See algab sellega, et H. on vara ärganud ning tuleb ja peksab kõik teised ka varakult üles.

Laagri kokkupanek ja kõik muu sellega kaasnev hakkab vaikselt käppa saama. Viis päeva on juba päris paras aeg Namiibiaga harjumiseks. Harjumiseks sellega, et on pidev janu, hommikul külm ja päeval kuum ja inimesed natuke teistsugused. Harjumiseks autoga ja laagrieluga ja lõppematute sirgete teedega läbi savanni ja kivikõrbe ja tühermaa. Harjumiseks sellega, et iga kell võivad lehmad tee peal mäletseda, antiloobid üle tee hüpata, pead sõitma mööda eeslirakendist ning muude siinsete võludega, nagu näiteks tolmuga. Kui tolmust saaks teha ekspordiartikli, siis Namiibia oleks püstirikas.

Viienda päeva marsruut on planeeritud väga pikaks – Outjost läbi Kamanjabi Opuwosse. Laias laastus teeb see kusagil 500 kilomeetrit, enamasti mööda kruusateed. Esialgses reisiplaanis oli see mõeldud natuke teisiti, kuid sellised ongi nende esialgsete plaanide võlu – neid saab alati kohapeal muuta.

Rooli ronib seekord H., kes kiiresti puhastab suunda näidates esiklaasi ära seal olnud vähesest mustusest, ning seejärel saab suunatulede näitamise täitsa käppa. Tee viib meid kõigepealt sirgelt Kamanjabi, siis aga kaob ära asfalttee ning välja tuleb natuke tõelisem Namiibia. Siinsed kruusateed on küll laiad, kuid muutuvad – kord on kruus, siis killustik, siis liiv, siis tuleb vahele jõgi – sildu muidugi pole, ise vaatad kuidas jõest läbi saad. Kuna praegu on kuiv aeg, siis tegelikult ei ole hullu – valdav osa jõesänge on kuivad, kuigi ühes on ka vett sees, ning sealt tuleme läbi niimoodi, et midagi kärssab – kas tegemist on rehvide või siduriga on veel lahendamata küsimus.

Lisaks on vaja läbida paar kuru läbi mägede. Namiibia kurud tähendavad enamasti järske ja looklevaid tõuse, langusi ja käänakuid mööda kõrgusesse ronivat kruusateed. H. roolib meid Grootbergi kurust läbi nagu vana rekkamees, peale mida K. võtab juhtimise üle ning peab maadlema järgmise kuruga, kust saame läbi ainult neljaveo abil.

Muidugi on siinkohal tähelepanuväärne, et meie reisi senise kõige raskema autosõiduosa jooksul on roolis naised, samal ajal kui mehed tagaistmel tukuvad, aga ju me hakkame vaikselt afrikaniseeruma – naised on siin need, kes kõik tööd ära teevad, samas kui mehed kusagil poe taga vedelevad.

Opuwosse sõites ületame ka ’punase joone’ – ehk veterinaarkontrolli joone, mis eraldab sisuliselt arenenud ja arenemata Namiibia osad – siit piirist põhja poole jääb enamasti tühermaa, mis on lõunast eraldatud aiaga ning kust ei lubata loomseid tooteid lõuna poole tuua. Samuti on hakanud muutuma maastik – Damaralandi savannid koos laialipillutatud madalate mägedega ja rohekate mopane-puudega hakkavad andma teed Kaoklandi kivisele tühermaale koos seal kasvava kidura taimestikuga. Üha enam hakkab tee äärde jääma ka väikeseid külakesi, mis koosnevad enamasti savi ja sõnnikuga üleplätserdatud tillukestest rookatustega hüttidest või paremal juhul paari plekitükige tugevdatud karkassidest. Mitte kõigil pole ka katuseid. Kaardile märgitud ’linnad’, millest me läbi sõidame, on enamasti napilt suuremad kui külad, kus poe nimetust kannab mõni pisike lagunenud kuur, mille ümber vedelevad mehed ja karjakaupa kitsi.

Opuwos on meil plaanitud ööbida Kunene Village Rest Campis, mis meie Lonely Planeti raamatu andmetel peaks olema ’amenable community-run rest camp with well-groomed campsites’. Teed sinna juhatavad plekitükkidele käsitsi kirjutatud viidad ning see asub paar kilomeetrit Opuwo kesklinnast eemal. Ainuke probleem – see tee, mis sinna viib, viib meid ühtlasi läbi juba ’tõelise’ Aafrika – Opuwo getolaadse eeslinna. Tillukesed räpased hütid, praht, mustus, vanad autokarkassid, laiali loobitud alkoholipudelid, prahihunnikus magavad inimesed. Kuigi laagriplats ise ei tundugi kõige hullem, otsustatakse peale ümbruse kiiret vaatlust keerata autol ots ringi ning minna teise linna laagriplatsi – ehk Opuwo Country Hoteli.

Opuwo ise on kultuuride ja hõimude ja muu Namiibia segapuder. Punaseks savitatud himbad, viktoriaanlike kleitidega ja lehmasarvi meenutavate mütsidega hererod, korralikult riietatud ärinaised, koolivormides koolilapsed, paljasjalgsed poisid, kraavis magavad sead, vabalt ringihulkuvad eeslid – selle peatänaval leidub kõike. Ainuke, mida ei näe, on teised valged inimesed.

Opuwo Country Hotel toob välja ühe Namiibia suurtest kontrastidest. Hotell on igatepidi euroopalik ja täidetud saksa ja teiste riikide turistidega, asub üleval mäe otsas, seal on bassein, mille sees või mille ääres päikest võttes saab imetleda uskumatut vaadet mägedele. Ma ei nimetaks seda luksuseks – kuid peale vahetult enne seda nähtud vaesust, mõjub selline euroopalik keskkond väga rabavalt. Sellised kontraste oleme ka varem kohanud, kuid mitte kusagil nii teravalt kui siin – turistidele mõeldud või jõukamatele valgetele kuuluv kinnisvara ja asutused asuvad lähedal kohtadele, kus toimub pidev võitlus ellujäämise pärast. Kilomeetri raadiuses võid kohata uskumatut vaesust ja jõukust, kohtub must Aafrika ja valge Euroopa, traditsiooniline agraarne eluviis ja kõrgtehnoloogia, nälg ning külluslikud buffeed.

Õnneks on hotellis vaba laagriplats ja võimalus organiseerida järgmiseks päevaks külastuskäiku himbade külla. Õhtusöögiks pakutakse hotelli poolt grillbuffeed, kuid võttes arvesse kõikide vähenenud söögiisu, ei ole see küll kulutatud raha väärt. Teisest küljest muidugi on kõik eranditult ära armunud sealsesse basseini, mistõttu otsustatakse teha kiire muudatus plaanidesse ning järgmisel päeval Orupembe ja Purrose suunas ärasõitmise asemel külastada järgmise päeva hommikul himbade küla ning seejärel puhata, jätta Oprupembe ja Purros üldse plaanidest välja ning seitsmenda päeva hommikul ärgata vara ja sõita Twyfelfonteini suunas.

Tuesday, September 20, 2011

Neljandast päevast Namiibias


See algab kellavaatamisega.

Kell näitab 5.43 ja selleks ajaks on raul ja H. juba pikemat aega üleval. Mingi trikiga ei soodusta need telgid üldse magamist, vaid pigem unetut vähkremist ning teiste magamist teesklevate inimeste küünarnukkidega togimist.  Pimedas uimaselt joogikohale jalutades kostab igast laagri otsast mehist norskamist – laager on inimesi täis ning neil kõigil on nohu.

Kahetunnise joogikoha loomasaldoks jääb üks natuke üksildase moega hüään ning paar jänest. Linnud, kes eile väsimatult Eesti-kujulise veeaugu ümber kappasid, jätkavad häirimatult oma tegevust.  Ootamist ilmestab eepiline võitlus rauli ning pisikese halli hiire vahel, kus hiir püüab meeleheitlikult pugeda rauli kaasavõetud soolapähklite pakendisse ning raul püüab teda sealt eemal hoida. Võitlus on ränk, kuid saabub hetk, kus vaatamata rauli trampimisele ja jalgadega vehkimisele peab raul tunnistama ennast kaotajaks ning  sikutama hiirt pähklipakist sabapidi välja.

Mingil hetkel ujuvad välja ka K. ja A., kes olid rõõmsalt tervelt viisteist minutit kauem põõnanud.
Raul: ’…ja siis eile mingi hetk tuli välja, et siin oli hoopis kaks ninasarvikut, mingi hetk ronisid nad mõlemad põõsastest välja…’
K: ’kas see teine ninasarvik oli suurem või väiksem?’
Raul: ’ kaks tükki oli, üks oli suurem, teine väiksem, aga ma ei tea, kumb oli kumb…’

Pilgud, mida K. ja H. omavahel vahetavad, on paljuütlevad. Ilmselgelt on raul maskuliinsuse kasvatamise asemel läbi tegemas mingit imelikku taandarengut neandertaallaseks.

Päeva plaaniks on näha lõvisid. Raul vallutab taas kord autorooli ning roolib Hiluxi kartmatult (küll vahetevahel teiste karjete saatel) läbi kruusateel olevate aukude. A. selja taga paneb marsruuti paika ja juhatab teed. Kõik paistavad olevat tsipake demoraliseerunud tänu hommikusele nukrale loomasaagile Halalis. Raul mõtleb et jube jama, äkki ei näegi lõvisid ning nad peavad tagasi koju minema, saamatagi lõvide poolt ära söödud.

Esimese veeaugu kõrval on mitu autot, vaatamata sellele, et seal pole ühtegi looma eemalt näha. Natuke lähemale sõites kerkib murust kollane koon, must lakk ning suur lõvi irvitab meile vastu. Natuke eemal on terve punt emalõvisid - kes joob, kes sööb, kes vedeleb niisama ning põrnitseb laisalt kaugel võsaservas ootavaid sebrasid. Eemal puu otsas istub raisakotkas, veel natuke eemal on rohus must šaakal.
Mida ma oskan öelda? Kunagi kui on võimalus tõmmata erinevad fotod kokku ühte arvutisse, siis parem postitan pilte.

Järgmises veevõtukohas ootab järgmine lõvi, seekord üksik. Natuke edasi on tohutud antiloobi-, kudu – ja sebrakarjad, ning nende ees kaks peesitavat lõvi.

Võib öelda, et lõvidevaatluseesmärk sai täidetud kuhjaga.

Vahepeal sõidab vastu turistibuss, vilgutab tuledega ja juht karjub ’ Have you seen any rhinos?’
Raul tahaks vastata, et ta veetis kogu kuradi õhtu, põrnitsedes kuradi ninasarvikut võsas ragistamas ning et meie kõikide fotoaparaatides on umbes sama palju kuradi pilte kuradi ninasarvikutest kui taevas tähti ning aitäh, meil on ninasarvikutest eluks ajaks kõrini, aga lõpuks otsustab ta lihtsalt öelda, et ei, ta pole näinud ühtegi ninasarvikut.

Samas hakkab ka lõppema Etoshas viibitud aeg ning fotoaparaatidel akud. Okaukuejo laagriplatsi veeauk rikastab meie loomade kollektsiooni veel kahe elevandiga. Mingi hetk ujub välja ka järjekordne ninasarvik ja põrnitseb natuke aega elevante, aga siis teeb jeebet.

Okaukuejo laagriplatsil natuke söönud ja järjekordselt basseini külastanud (ausalt, 30-32 kraadi kuuma päeval paneb sind väga-väga basseini igatsema) seatakse autonina tagasi Outjo poole. Tee peal kohtutakse mitmete autodega, kes on ohutuled vilkuma pannud ning kus sees olevad säravate silmadega saksa pensionärid meeleheitliku kiirusega  täitmas oma fotokate mälukaarte kusagil kaugel võsa vahel olevaid gasellide piltidega.

’Näh, turistid,’ ülbitseb H. nagu vana Aafrika-hunt ning loomakütt.

Outjosse jõudes avastatakse, et laagriplats, kuhu oli plaanitud oma laager lahti lüüa, on unustanud oma reklaamis täpselt mainida kus see asub, mistõttu peale mõningast ringisõitmist leitakse üsna nunnu laagrikoht hoopis mujal. Lisaks kõigele võimaldatakse kasutada duši jaoks ühte kämpingumaja, kus juhtumisi on sees ka voodid, ning kedagi ei paista väga kõigutavat, kui H. läheb ning okupeerib voodi oma personaalseks kasutuseks.

Lisamärkusena – Namiibia on mõjutanud kahte asja – unevajadus ning söögiisu. Magama minnakse natuke peale päikeseloojangut – nii et näiteks kell 8-9 magamaminek on täiesti normaalne, nagu ka enne 6 ülestõus. Samuti piisab söögi osas täiesti, kui hommikul süüa üks võileib ning õhtuks ka midagi, vahepeal paistab täitsa piisavat liitrite kaupa vee joomisest.

Läbisõit senini on kusagil 750 kilomeetrit kolme päeva kohta.

Kolmandast päevast Namiibias


See algab külmaga.

Kui nii mõelda, siis ei ole just kõige targem idee jätta telgiust Aafrika öös lahti. Kuigi Aafrika seondub enamasti soojaga, on vahetult enne päikesetõusu temperatuur Namiibias kusagil 5-6 kraadi vahel. Vaatamata meeleheitlikust pugemisest mitme magamiskoti alla, kipub külm endiselt lõhki lööma.
Positiivsest küljest võib muidugi mainida, et telgisuud on meil pööratud täpselt õigele poole, mis võimaldab meil magamiskottidest viimast soojust pigistades ning telgist lahkumata Namiibia päikesetõusu nautida.

Oleks fotole võimalik heli lisada, oleks siin ilmselt kuulda hammaste lõginat.


’Näh, see on see Aafrika päikesetõus, mida Alari Kivisaar tahtis tulla siia pildistama,’ pomiseb raul.
’Peaks talle ütlema, et võta, kurat, soojad riided kaasa,’ lõdiseb H.                               

Soojad. Riided. Kaasa. Okei?


Laager kokku, kiire hommikusöök ning Etosha rahvuspargi poole edasi, võttes kaasa laagri peremehe õpetussõnad, et Etoshas ei tasu esimese paari looma pärast oma fotoaparaatide mälukaarte täis klõpsida – loomi on seal lihtsalt nii palju.

Vaikselt kasutab raul ka juhust, et habe ära ajada ning mõtleb, et kui keegi märkab, siis ütleb, et külm võttis ära. Ilmselt esimeses maskuliinsuse testis on ta häbiväärselt läbi kukkunud.

Laagriplats. Paremal valges hoones ohverdati rauli maskuliinsus habemenoale.

Kuna raul on ka tänase päeva autojuht, siis ta ronib rõõmsalt ka rooli ning jätkab laialdaste rõõmurõkatuste saatel suunanäitamise asemel esiklaasi poleerimist. Iseenesest on see muidugi mõistatuslik, kuna suunatuled asuvad täpselt samal pool kus ka rauli enda autol, aga ju see vasakpoolne liiklus ajab aju sassi.
Outjo asub Etoshast ligikaudu tunni tee kaugusel mööda suurepärast asfaltteed. Etoshasse sisenemisel kirjutatakse väravas üles kogu autot puuidutav info ning suunatakse edasi Okakuejo laagrisse sisenemistasu maksma.
Etosha rahvuspargi sissepääs. Etosha on umbes sama suur kui pool Eestit.

Poolel teel märgatakse gaselli, pannakse ohutuled vilkuma ning peatutakse, et teda igakülgselt pildistada. Seejärel kohtutakse kaelkirjakuga ning veel rohkemate kaelkirjakutega ning H, ja A. ja K. fotokad klõpsivad nagu hullud. Seejärel on sebra, nii lähemal kui kaugemal ning  fotokate mälukaardid tühjenevad hirmuäratavalt.
Üks näidispilt kaelkirjakust. Kolme peale on sellest kaelkirjakust meil umbes sama palju pilte kui tehti Britney Spearsist viimase kümnendi jooksul.

Seejärel jõutakse Okakuejo laagriplatsi juures oleva veeaugu juurde, kus on umbes viissada looma segamini.

Palju loomi. Oleks pildistanud rohkem ja lähemalt, kui oleks mälukaartidel olnud ruumi - aga kaardid olid kõik kaelkirjakut täis.


Sealt edasi on neid veel rohkem.

Järgmise veevõtuaugu juures joovad mitme springboki ja kudukarja juures paar elevanti (K. avastab, et ta on elevantidele allergiline ning kukub aevastama).


Järgnevate juures on erinevates kogustes gaselle, sebrasid, erinevaid kirevaid ja vähemkirevaid linde, eemal jalutavad jaanalinnud ja nii edasi ja edasi. Loomad veevõtukohtades, loomad madalas võserikus, loomad savannis, loomad teed ületamas.  Kümneid ja sadu.

Sebrad, springbokid ja gemsbokid. Kõik kohad on neid täis.


Vahepeal sõidab mööda turistibuss, mis vilgutab tuledega ja kui raul seisma jääb, siis karjub nende giidijuht ’Have you seen any rhinos?’
Raul vastab et ei ole ning sõidab edasi.

Ööseks peatus Halali laagris, mis on enam-vähem Etosha keskel ülimalt tolmusel platsil. Peale kiiret laagri üleslöömist, toidutegemist (raul ja A. püüavad natuke võltskaastunnet ning tarbivad suurtes kogustes Coldrexi, kuna nad on natuke külmetunud) ja basseini külastamist (Namiibia stiilis riietusruum – K. ja H. lähevad sisse naistele mõeldud uksest, raul meestele mõeldud uksest ning saavad järgmises ruumis kokku) on aeg vaadata kohalikku joogikohta.
Siin pildi peal on näha ka meie pidev kaaslane Namiibias - tolm. Palju tolmu. Kui tolm oleks ekspordiartikkel, siis Namiibia oleks uskumatult rikas riik.

Priimus, tsilli, riis ja H., ning reisil tehtavad kulutused söögile kahanesid vähemalt kaheksakümmend protsenti.

Halalis on üsna pisike joogikoht (enam-vähem Eesti kujuline – K. avastus), mille juures on kividest ehitatud vaateplatvorm – saad istuda üleval pingil, rüübata veini ning jälgida allpool toimetavaid loomi.
Oodates loomi, kes hakkaks toimetama. Ei tulnud.

Kõikides turistikäsiraamatutes öeldi, et loomi oodates peab veini jooma. Me siis proovisime.  Ei olnud üldse hea vein.
Kuni pimeduse tulekuni ei toimugi midagi erilist, peale selle, et üks hirmsal kombel üles löödud ja ära värvitud tädi karjus natuke K. peale ja siis läks ära.

Seejärel tuli ninasarvik. Ja paar gepardit. Ja jänes. Ja siis olid linnud, kes vahetpidamata ümber veeaugu jooksid. Ja siis ninasarvik uuesti. Ja siis see ninasarvik läks ära, sahmerdas natuke põõsastes ja siis tuli tagasi ja läks uuesti ära. K. ja A. olid selle peale juba ammu pillid kokku pannud ja ära magama kerinud (kell 8 magamaminek tundub Namiibias olevat üsnagi mõistlik), ja siis tuli sealt välja kaks ninasarvikut. Ju siis paljunesid vahepeal.

Maailma kõige ebafotogeenilisem ninasarvik. Hetkel veel ainsuses, aga mitte kauaks.

Kusagil kella kümne paiku sai otsa vein ning lõppes jaks ninasarvikut erinevates poosides pildistada (ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all, ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all…). Ei mõista, mispärast need turistid enne nii väga ninasarvikuid otsisid.

Õhtuseks viimaseks rauli ja H. plaaniks saab mõte ärgata hommikul kell 5.45, et jätkata hommikuste loomavaatlustega ja näha lõvi ning loodetavasti mitte saada ära söödud.

Teisest päevast Namiibias


See algab hommikuga.

Hommikud Namiibias on külmad ning hommikusöögid mahukad. Londinigi külalistemaja omanik Alex on uskumatult külalislahke, loopides nõuandeid vasakule ja paremale (’You know what to do when you meet a lion? You grab a knife and cut the person next to you, then run like hell’). Hüvastijätul soovib meile suurepärast Aafrika seiklust ning et kui me peale oma ringreisi uuesti tema juurde maandume (viimasel päeval enne tagasilendu), siis soovib ta detailset ülevaadet. Surume kätt ja jääme ootama oma transporti rendiauto juurde.

Üllatavalt saabub autorendipoiss enam-vähem kell üheksa ning kärutab meid mööda Windhoeki hommikusi tänavaid meie auto juurde.

Windhoeki üks peatänavaid. Vasakul on turistilõks. Poolalasti himbadega.

Autoks on meil särama löödud beež Toyota Hilux, millel on ära õlitatud põrkeraud ja rehvid. Lisaks on autole külge poogitud laagrivarustus, mis lahtiseletatult tähendab, et auto katusel on kaks telki, mida on võimalik üsna lihtsalt lahti tõmmata ning kuhu on seejärel võimalik redeliga ronida. Peaks pakkuma natukene kaitset erinevate näljaste Aafrika loomade vastu. Samuti on komplektis magamiskotid, neli tooli, laud, gaasipõleti, grillimisasjad, toidunõud ja muud vajalikku. Külmutuskapp samuti.

Meiega tegeleb kohalik rõõmsameelne valge tüüp, pärit LAVist, abiellunud sakslasega, kolinud Namiibiasse ning lahutanud. Rõõmsameelselt ilkudes ja irvitades määrib ta meile ilma igasuguste pingutusteta kaasa miljon  erinevat kindlustust ning viib autot üle vaatama.

’…and if you see that you are going to run over an animal, don’t try to avoid it. Just hit it or you’ll turn your car over. Then, if you need meat, you can grab a knife and cut some. Or you can just throw the corpse in your car and bring it back to us and we’ll pay you for it.’
H: ’If we come back with 6 antelopes in our car, will you buy them all?’
Tüüp: ’Of course, we can even give you discount .’
Raadiot üle  vaadates:
Raul: ’Oh, you don’t have USB in your radio to plug our iPods in or any other options for additional equipment?’
Tüüp: ’THIS IS AFRICA’

Peale natukest siblimist-sebimist viskavad kohalikud mustad poisid meie tavaari autosse ja sõit võib alata.  Rooli läheb esimesena K., kes Namiibia vasakpoolses liikluses meeleheitlikult orienteeruda püüdes ajab jätkusuutlikult segamini suunatuld ning kojamehi. Lähimasse kaubanduskeskusesse saabume konkurentsitult kõige puhtama esiklaasiga kogu Windhoekis.

K. harjutamas tagurdamist supermarketi parklas. Pange tähele kuidas esiklaas särab.

Hankinud poest piisavalt varustust ja toitu järgnevaks sajaks aastaks ning laadinud selle auto peale, on aeg suunduda sinise silmapiiri poole.



Natuke linnast väljapoole sõites saab selgeks, et sinine on see enamasti savannitulekahjudest tekkinud põlengusuitsu tõttu.




K. maadleb autoga, raul timmib erinevaid kohalikke raadiojaamu ning püüab mõista GPSi, mis ajab mingit jama. Mida edasi, seda enam hakkame kohtama ka loomi – kord sebib tee ääres kari tüügassigu, siis põrnitseb eemalt gasell, natuke edasi on terve punt ahve ennast sisse seadnud.


Võttes arvesse seda, et me veel ei oska autoga päris hästi ringi käia, on esimene päev planeeritud üsna lühikeseks – lõpetame selle Buschweld Rest Campis, natuke Outjost eemal, läbisõit kusagil 320 kilomeetrit mööda suurepärast asfaltteed. 



Laagri ülespanek võtab arvatud paari tunni asemel umbes viisteist minutit, mille järel saab teha tutvust laagrielu rõõmudega nagu gaasipõletil tee ja makaronide keetmine.



 Kusagile sinna vahele mahub ka kiire jalutuskäik mööda mäenõlva, sealt Outjost ja kohalikest taimedest metsiku koguse piltide tegemine ja muud asjad, mis Aafrikale omased, näiteks ehmatamine selle peale, kui geko sul üle varvaste jookseb.

Geko, kes on kindlasti sugulane sellega, kes püüdis natuke häbelikult rauli varvastega sooje suhteid luua.

Vaade, millega Namiibias sai kiiresti tuttavaks - silmapiiri poole suunduv tee.
Suunaviitadest ei saanud me lõpuni aru. Kord näitasid need edasi, kord tagasi ja mõnikord  teravate okastega võssa. Enamasti võssa.

Vahepeal tulevad meie laagrit kaema ka paar imepisikest kohalikku sõralist, kes ristitakse tikitikideks ja keda A. kamandab autoriteetselt kajava häälega lähemale. Tikitikid ei tee kuulmagi ning edaspidi krabistavad nad võsas turvaliselt A. hääleulatusest väljas.

Traditsiooniline aafrikapärane õhtusöök - pasta bolognese vabas õhus fallosekujulise taskulambi valguses. Pildilt on puudu tikitikid, mõistetavatel põhjustel (A.).


Kusagil kella üheksa paiku õhtul tundub olevat ütlemata mõistlik magamiskotid lahti rullida ja ära auto katusel olevatesse telkidesse magama pugeda. Kuna Aafrikas on ütlemata soe, siis ei viitsi telgi katet keegi kinni panna ning soojast ja Aafrika ööhelidega täidetud maailmast jääb meid eraldama üksnes moskiitovõrk.

Thursday, September 15, 2011

Esimesest päevast Namiibias


See algas tormiga.

Raul seda vaatepilti ei näinud. Ta oli merehaige.

Vikingi laevas oli mägedena toitu (lettidelt kukkunud) ning ojadena voolas alkohol (purunenud pudelitest). Reisiseltskond oli väga alatult rõõmsameelne, samas kui raul oli mitte nii rõõmsameelselt merehaige.

Helsingis, olls ära teinud elektroonilise check-ini, otsustasind pagasi drop-offi kenad näitsikud, et Namiibia reis lõpeb sealsamas. Nimelt kehtib viisa alates 15. septembrist, samas kui reis Helsingist Namiibia suunas algab reis juba päev varem, ning kenad tüdrukud leidsid, et ei, niimoodi küll ei saa. A. seepeale plaksutas oma mehelikke ripsmeid, H ja raul pööritasid efektselt silmi ning K tegi ütlemata kurba nägu, mispeale neiud leebusid.

K. kurb nägu. Pilt on illustreeriv.

Lennud olid muidu suisa masendavalt sündmustevaesed, kui välja arvata viimane, München-Windhoek üleöö-lend, mille käigus K ja A suutsid magada erinevates gravitatsiooni eiravates asendites, mille ainüksi vaatamisest sai raul seljanikastuse.

Päeva suurim üllatus oli siis, kui raul avastas, et kogu pagas on õnnelikult kohale jõudnud.

Aafrikas on enne päikesetõusu uskumatult külm - laias laastus kusagil 6 kraadi ning peale kahekümne nelja tunnist reisimist oli rauli IQ võrdne enam-vähem purjus paaviani omaga. Näiteks väljendus see selles, et kui meie lennujaama transferi-tüüp (kes ühtlasi on meie autorendifirma töötaja) oli meid edukalt meie öömajja toimetanud ning sirutas alandlikult käe raha järgi välja, siis raul raputas tema kätt mehiselt, pööras selja ning kõndis basseini suunas minema.

Bassein, mille tõttu jäi transferi-poisil raha saamata. Kusjuures, me ei jõudnudki siia kunagi ujuma.

Aga - veel mõned huvitavad tähelepanekud.

Taksodel ei ole taksomeetrit - tellides kaks korda samast firmast, et sõita samasse kohta, küsis teine juht et 'aga palju te sellele eelmisele tüübile maksite?'. Lolli peaga olime ausad, järgmine kord ütleme kaks korda väiksema summa.

Tipi jätmine ei ole vabatahtlik - lõunalauast tõustes küsiti meilt vähemalt kolm korda, et kas me ikka tippi jätame. Ära minnes hõigati seda veel selja tagant ka järgi: 'Kas te ikka tipi jätsite laua peale?'
Karbitäis tippi. Tipijätmine pole naljaasi.

Söögiportsjonid on gigantlikud.

Namiibia mõõdus portsjonite ärasöömine on raske tegevus. K. ja H. piinlemas.

Lõunalauas otsustasid K ja H, et raul on kaotanud igasuguse maskuliinsuse, ning ta on vaja meeleheitel koduperenaisest uuesti muuta Meheks suure M-iga. Selle tagajärjel nüüd raul enam ei aja nädal aega habet. Ilmselt saavad mõned Namiibia lapsed sellest hirmsad lapsepõlvehaavad, aga midagi pole teha.

Ma kirjutaks veel midagi, aga läpaka aku hakkab tühjaks saama. Iseenesest võiks ma ju tuua toast juhtme ja paneks laadima, aga see eeldaks, et ma pean oma laia varju pakkuva ning paradiisilinde täis oleva puu all helesinise basseini kõrval olevast lamamistoolist püsti tõusma. Andke andeks, aga on mõned ohvrid, mida ma lihtsalt ei ole nõus tooma.

Ma võib-olla natuke valetasin läpaka kohta, aga ideest saate aru.

Londiningi külalistemaja õhtul. Õhtusöögiks pakuti maailma parimat heartebeestifileed - ning see jäi vist kogu meie reisi jooksul parimaks toiduks mis me saime.

Igatahes, homme peaks saama kätte rendiauto ning sõitma sellega helesinise silmapiiri poole. Seda muidugi eeldusel, et meie lennujaama-transferpoiss ikka tahab meiel hommikul auto kätte anda. Vahest ta lihtsalt raputab mehelikult rauli kätt ja kõnnib minema.

Tuesday, September 13, 2011

Viimasest õhtust

Kui raul oli veetnud pingelise päeva uurides ilmateateid, lainekõrgusi, laevade vastupidavust tormile ning seda, kui palju maksaks potentsiaalselt see, kui Helsingisse minemise asemel lennata otse Berliini, saabus õhtuks rahu ja vaikus. Kusagil mässas torm ning raul teadis, et see, kas laevad hommikul väljuvad või mitte, on igatepidi tema võimusest väljas. Niisiis tegi raul seda, mida ta ise saab mõjutada ja mida ta ikka teeb niipea, kui puhkus algab.

Ta jäi haigeks.

Edu meile Namiibias või kus iganes me homme-ülehomme maandume. Kui kunagi saan netti, siis vahest ilmub siia veel ülevaateid erinevatest seiklustest. Kui mitte, siis saatke onu Murphyle pomm. Uskuge, ta on selle ära teeninud.

Murphyst

Murphy on selle konkreetse reisi peale uskumatult kuri. Ma ei üllatuks, kui oleme homme sunnitud sõitma Helsingisse helikopteriga.

Saturday, September 10, 2011

Paanilistest viimastest ettevalmistustest


[17:11:03] Raul: tulin koju, mõtlesin et hakkan pakkima
[17:11:05] Raul: koristama
[17:11:10] Raul: jõhvikaid ära panema
[17:11:11] Raul: ...
[17:11:12] Raul: eip
[17:11:18] H: ma tean
[17:11:26] H: ma kruvisin fotokale külge oma uue objektiivi
[17:11:32] H: vaatasin kontoseisu
[17:11:35] H: ja nüüd
[17:11:38] H: näkää
[17:11:46] H: see on kõik tänaseks päevaks

Saturday, September 3, 2011

lõpuks ometi ka elevantidest (mitte lõvidest)

õppetund: elevante tuleb Namiibias vaadata võimalikult kaugelt - sest nad on Namiibia kõige ohtlikumad tegelased. Seega on selgunud, et lõvide poolt ärasöömine ei ole pooltki nii tõenäoline tsenaarium kui elevandi poolt lapikuks tallatud saamine.


H: mul on ju täna vaja osta uus objektiiv kaamerale
H: ponimajesh
H: on vaja
Raul :Ooooo
H: millega saab kaugemal olevaid elevante suumida
Raul: nagu ma aru saan, siis elevantide pildistamise puhul on probleemiks pigem see, et kuidas nendest võimalikult kaugele saada....



viimased ettevalmistused?! (kuidas kellelegi)

Reisini on jäänud 10 päeva. Päevade arvu tean ma ainult ühel põhjusel- nimelt on kogu muu maailma jaoks tegemist vist aasta sündmusega. H läheb Aafrikasse- millal, kuhu, kellega, kellega, kellega, kellega, miks, kuhu. Aa, üks küsimus on veel alati - millal sa tagasi tuled?
Ise olen veel täpselt niikaugel oma organiseerumisega, et mõtlesin eile selle peale kus mu kohver võiks olla. Ja et kui ma oma kohvrit ei leia, siis mis võiks olla plaan B. Ma ei imestaks üldse, kui nt 13da septembri hommikul on mul endiselt kõik asjad pakkimata ja Rauli telefon on punane - minu kõnedest, mis algavad sõnadega: "ega sa ei võta kaasa......".
Ma kohe ei suuda sellest reisist hetkel rohkem erutuda kui nädalavahetusest Soomes. Ja sinna pole ju peale ID-kaardi suurt midagi vaja kaasa võtta :P

Thursday, September 1, 2011

Kadestamisest

'Reisimine on kallis lõbu,' nendib raul kurvalt matkapoes, olles just korralike matkajalanõude eest välja käinud summa, mille eest mõni himbade hõim võiks ennast sada aastat ära toita.

'Seda küll,' nendib tore müüjapoiss leti taga. 'Teisest küljest muidugi, mind vähemalt teeb kadedaks, et sa saad Aafrikasse minna...'

 Mõttepaus.

 '...muidugi, kui lõvid sind ära söövad, siis ma ei kadesta,' lõpetab ta lause.

Ma hakkan juba vaikselt kartma. Loodetavasti need jalanõud tekitavad lõvile vähemalt kõhukinnisuse.

Tuesday, August 30, 2011

Meditsiinist

Raul läheb reisinõustamiskabinetti, et saada kohustuslikud süstlatorked enne äraminekut. Kabinetis on kena noor tüdruk, kes avab veebist Namiibia kohta käiva veebilehe ja vuristab seal oleva teksti ette, suskab rauli paar korda nõelaga, kirjutab välja malaariatabletid ja metsiku arve.

'Nii, head reisi siis, haigeks ei tohiks sa jääda,' ütleb ta lõpuks, kui raul ennast minema asutab.
'Nojah, ega see vist lõvide poolt ärasöömist ei takista,' irvitab raul morbiidselt.
'Noh, ikka parem kui tüüfusesse surra,' irvitab arst sama morbiidselt vastu.

Raul paneb ukse väljastpoolt kinni ja tunneb, et ta vist on armunud.

Seejärel minek alla apteeki malaariatablettide järgi. Apteegis on veel kenam noor apteeker, kes annab raulile tabletid ja küsib, et kuhu ta läheb.
'Namiibiasse,' vastab raul.
'Oi, vaata siis et lõvid sind ära ei söö, selle vastu need tabletid ei aita,' selgitab apteeker rõõmsalt.

Thursday, August 18, 2011

Registreerimisest

Raul mõtles et ta registreerib ennast välisministeeriumi kodulehel kui Namiibiasse mineja. Küll aga tekkis tõsine tõrge, kui pidi vastama küsimusele 'Kontaktandmed välisriigis (täpne aadress, telefoni/faksi number, e-post)'.

Kuidas ma kirjutan, et mu täpne aadress on neljarattaline auto kusagil kõrbes? Samuti, kust saaksin ma nende lõvide, kelle seedetraktiga ma ilmselt intiimselt tuttavaks saan, meiliaadresse?

Sunday, August 14, 2011

Viimasest kuust

Viimane kuu enne Namiibiat. Jeeli-jeeli kolmkümmend päeva veel. Siis tuleb laev ja lennuk ja auto ja elevant. Ja sebra. Ja kaelkirjak ja lõvi. Ning, tõenäoliselt vahetult peale seda, ka lõvi seedekulgla.

Thursday, August 11, 2011

Arusaamatustest

[18:39:01] Raul: saad aru
[18:39:04] Raul: ei ole olemas
[18:39:09] Raul: see pole normaalne
[18:39:10] Raul: lihtsalt
[18:39:42] Raul: tahtsin just hüpata, et olen namiibiaks igakülgselt valmis, et ostsin eile ropu raha eest uue ipodi
[18:40:02] Raul: kus on igasugused vajalikud asjad sees, nagu näiteks angry birdi mäng
[18:40:27] Raul: aga mõtlesin, et ootan sellega, kuni saan oma õhtusöögi valmis (viinerid ketšupiga)
[18:40:31] Raul: ja kui sain valmis
[18:40:34] Raul: istusin arvuti ette sööma
[18:40:37] H: ma juba naeran
[18:40:39] Raul: hakkasin sulle kirjutama
[18:40:48] Raul: võtsin kahvli
[18:40:53] Raul: kahvel läks ipodi külge
[18:40:55] Raul: ipod kukkus
[18:40:58] Raul: kõlari pealt
[18:41:00] Raul: täpselt
[18:41:16] Raul: ketšupi sisse
[18:41:59] Raul: mismõttes
[18:42:07] Raul: mul on nüüd maailma kõige ketšupisem ipod
[18:42:29] Raul: esimene emotsioon oli see vee alla panna ja puhtaks pesta
[18:42:38] Raul: aga mõistus tuli sekund enne seda koju
[18:42:47] H: raul
[18:42:54] Raul: viinerid on ka ära jahtunud nüüd
[18:42:57] Raul: kõik on halvasti
[18:43:04] H: st mul ei olegi midagi muud öelda kui raul

Sunday, August 7, 2011

Viisade kättesaamisest

See oli kaunis hetk kui Adam (nimi muudetud), kes tuli Rootsist (riigi nimi muudetud), ulatas Hellas Hundis (pubi nimi muudetud) raulile neli passi, mille sisse oli tembeldatud neli Namiibia (riigi nimi muutmata) viisat.

Ma ütleks isegi, et see oli ülev. Hetkeks oli tunne, justkui oleks kõik Hellas Hundis viibinud pool- ja täiesti purjus tüübid seisnud ja aplodeerinud rauli viisataotlemisel sooritatud ennastületavate kangelastegude peale. Raul nägi vaimusilmas juba liivadüüne ja kuulis lõvi möirgamist, loojuv päike kuldas passide tuhmpunaseid kaasi ja raul raius selle vaatepildi omale igaveseks mälusse. See oli eepiline moment.

Seejärel pillas raul oma passi õllekannu (joogi nimi muudetud).

Thursday, August 4, 2011

Ootamistest

From: Adam (adam@omnomnom.se)
Date: Tue, Aug 2, 2011 at 12:40 PM
Subject: Re: Question
To: raul (murphymärgunenägu@namiibia.com)


I'm a delightful to inform you that the passports are now in my possession. Now the next obstacle is to bring them with me.

/Adam

Kui viisaepopöa homme edukalt lõpeb, siis ei pane enam kunagi konni tüdrukute telki.

Friday, July 29, 2011

Veel korra kõrvalepõigetest

Olles Glasgows, otsustas raul kasutada aega efektiivselt ja valmistuda Namiibiaks - mis antud kontekstis tähendab erinevate vajalike (valdavalt heledates toonides) riideesemete kokkuostmist. Kuna ka sõpradele-sugulastele oli vaja üht-teist kaasa võtta, siis raul investeeris lisaks ka mitmesse purki Šoti rahvuslimonaadi - oranž Irn Bru.

Muidugi transpordi käigus jõudis valdav osa kotis olevaid purke oma maise elutee lõppu, ning kõik rauli heledates toonides asjad muutusid ebaühtlaselt erkoranžiks. Lisaks hakkas nii kott kui ka tumedates toonides riided värvi andma, nii et kui raul nüüd näiteks algselt valge olnud särgi selga paneb, siis näeb ta välja nagu oranži-sinisekirju sebra.

Maskeeringuks polegi vast kõige kehvem.

Wednesday, July 27, 2011

Kõrvalpõigetest

Mitte küll otseselt Namiibiaga seoses aga... raul jõudis järjekordselt Glasgowsse, tegi hotelli check-ini ära, maksis 11 naela kahe päeva interneti eest ja avastas tuppa jõudes, et toas on internet täpselt ühes kohas, ehk wc potis.

Ma ei saa aru miks minuga nii juhtub.

Monday, July 25, 2011

Saatmistest

Viisataotlused on saadetud Stockholmi. Pääsküla postkontoris võttis mu paki vastu umbkeelne tädi, kes rääkis midagi, millest raul päris täpselt aru ei saanud ja kirjutas ümbrikule midagi, mida raul päris täpselt ei näinud. Meenutas sõna 'Rootsi'.

Võis muidugi olla ka 'Rwanda'. Või 'Tootsi'. Või 'Vladivostok'.

Thursday, July 21, 2011

N-tähega algavatest riikidest

[2011-06-29 15:51:59] RT: seda et.. kas me pühaba grillitame. ja et kas me enne laulupeole ka lähme?
[2011-06-29 15:52:41] Raul: ma tegelikult ei ole grillimise osas kaugemale mõelnud kui see teie kutsumise etapp
[2011-06-29 15:53:00] Raul: miskipärast oli tunne, et ülejäänud korraldub iseenesest
[2011-06-29 15:53:04] RT: ja H- sellise organiseerituse tasemega inimesega lähed sa aafrikasse!!
[2011-06-29 15:53:26] Raul: H praegu ilmselt uurib võimalusi lennupileti eest raha tagasisaamiseks
[2011-06-29 15:56:45] H: raul on korraldanud kogu meie reisi. seega - on võimalus et ma igaks juhuks broneerin mingi hotelli kaheks nädalaks namiibia pealinnas :P
[2011-06-29 15:58:05] Raul: mhm, oleks hea, ma pole julgenud kuupäevi doublechekkida kui ma neid ööbimiskohti Nigeeriasse broneerisin
[2011-06-29 15:59:05] Raul: aga iseenesest pole hullu, autorendi ma korraldasin ära Nikaraagua odavaima firmaga, nii et see on ikka olemas
[2011-06-29 16:00:37] Raul: kütus on küll ostmata, aga Nepaalis on kütus odav
[2011-06-29 16:00:55] H: misasja?!
[2011-06-29 16:00:59] H: issand jumal

Rahamaksmisest

Viisataotlustasu makstud. Võtan kuni kuu lõpuni nüüd vastu toiduannetusi.

Pildistamisest

H avastab, et viisataotluse jaoks on vaja ka pilte ning läheb suvalisse fotostuudiosse neid tegema. Raul, kes samal ajal istub natuke nukralt kontoris laua taga, hakkab ootamatult saama telefonikõnesid, kus meelt heitva häälega H küsib, et kui suured need pildid peavad olema. Telefonikõne taustal keegi karjub koleda häälega. Raul on nagu taevast kukkunud ega tea midagi, ajab mingit jama ameerika nõuetest ja tollidest.

Natukese aja pärast helistab H uuesti ja ütleb, et kui raul tahab kohtuda Hästi Kurja Tädiga ja saada väga koledaid passipilte, siis ta peaks minema samasse kohta pildistama. Raul manab näole oma kõige võluvama naeratuse ja lähebki.

Kuuldes, et raul tahab Namiibia viisa jaoks pilte, ütleb Hästi Kuri Tädi sügava põlgusega, et näh, siin enne käis ka mingisugune kes tahtis neidsamu pilte, aga ei teadnud kui suuri. Raul naeratab ja ütleb, et käivad siin ka igasugused ja et tema võtaks sama suured. Tädi peaaegu naeratab ka, või siis vähemalt lõpetab hammaste kiristamise.

Siis hakkab raul maksma. Makseterminal ei kõssagi ja ei aktsepteeri rauli kaarti. Tädi ütleb et raul võtaks kaardi välja ja pistaks uuesti sisse ja kui raul nii teeb, siis terminal teeb plaks ja sureb ära. Hästi Kuri Tädi, kes vahepeal oli juba Mitte Enam Nii Kuri Tädi, muutub Natuke Karjuvaks Väga Kurjaks Tädiks. Raul maksab sularahas ja poeb peitu riiuli taha, kus teda ootab Suur Karvane Vaikiv Mees. Raul mõtleb et teda nüüd hakatakse vist peksma, aga tehakse temast hoopis hästi kole pilt ja öeldakse, et tule kümne minuti pärast tagasi. Seejärel istub Suur Karvane Mees arvuti taha ning lööb rõõmsalt lahti pildid poolalasti naistega.

Kui raul kümne minuti pärast tagasi tuleb, siis Hästi Kuri Tädi taob terminali rusikaga. Raul haarab pooljoostes pildid ja teeb et minema saab.