Kolmandast päevast Namiibias

See algab külmaga.

Kui nii mõelda, siis ei ole just kõige targem idee jätta telgiust Aafrika öös lahti. Kuigi Aafrika seondub enamasti soojaga, on vahetult enne päikesetõusu temperatuur Namiibias kusagil 5-6 kraadi vahel. Vaatamata meeleheitlikust pugemisest mitme magamiskoti alla, kipub külm endiselt lõhki lööma.

Positiivsest küljest võib muidugi mainida, et telgisuud on meil pööratud täpselt õigele poole, mis võimaldab meil magamiskottidest viimast soojust pigistades ning telgist lahkumata Namiibia päikesetõusu nautida.

Oleks fotole võimalik heli lisada, oleks siin ilmselt kuulda hammaste lõginat.

’Näh, see on see Aafrika päikesetõus, mida Alari Kivisaar tahtis tulla siia pildistama,’ pomiseb raul.

’Peaks talle ütlema, et võta, kurat, soojad riided kaasa,’ lõdiseb H.                               

Soojad. Riided. Kaasa. Okei?

Laager kokku, kiire hommikusöök ning Etosha rahvuspargi poole edasi, võttes kaasa laagri peremehe õpetussõnad, et Etoshas ei tasu esimese paari looma pärast oma fotoaparaatide mälukaarte täis klõpsida – loomi on seal lihtsalt nii palju.

Vaikselt kasutab raul ka juhust, et habe ära ajada ning mõtleb, et kui keegi märkab, siis ütleb, et külm võttis ära. Ilmselt esimeses maskuliinsuse testis on ta häbiväärselt läbi kukkunud.

Laagriplats. Paremal valges hoones ohverdati rauli maskuliinsus habemenoale.

Kuna raul on ka tänase päeva autojuht, siis ta ronib rõõmsalt ka rooli ning jätkab laialdaste rõõmurõkatuste saatel suunanäitamise asemel esiklaasi poleerimist. Iseenesest on see muidugi mõistatuslik, kuna suunatuled asuvad täpselt samal pool kus ka rauli enda autol, aga ju see vasakpoolne liiklus ajab aju sassi.

Outjo asub Etoshast ligikaudu tunni tee kaugusel mööda suurepärast asfaltteed. Etoshasse sisenemisel kirjutatakse väravas üles kogu autot puuidutav info ning suunatakse edasi Okakuejo laagrisse sisenemistasu maksma.

Etosha rahvuspargi sissepääs. Etosha on umbes sama suur kui pool Eestit.

Poolel teel märgatakse gaselli, pannakse ohutuled vilkuma ning peatutakse, et teda igakülgselt pildistada. Seejärel kohtutakse kaelkirjakuga ning veel rohkemate kaelkirjakutega ning H, ja A. ja K. fotokad klõpsivad nagu hullud. Seejärel on sebra, nii lähemal kui kaugemal ning  fotokate mälukaardid tühjenevad hirmuäratavalt.

Üks näidispilt kaelkirjakust. Kolme peale on sellest kaelkirjakust meil umbes sama palju pilte kui tehti Britney Spearsist viimase kümnendi jooksul.

Seejärel jõutakse Okakuejo laagriplatsi juures oleva veeaugu juurde, kus on umbes viissada looma segamini.

Palju loomi. Oleks pildistanud rohkem ja lähemalt, kui oleks mälukaartidel olnud ruumi - aga kaardid olid kõik kaelkirjakut täis.

Sealt edasi on neid veel rohkem.

Järgmise veevõtuaugu juures joovad mitme springboki ja kudukarja juures paar elevanti (K. avastab, et ta on elevantidele allergiline ning kukub aevastama).

Järgnevate juures on erinevates kogustes gaselle, sebrasid, erinevaid kirevaid ja vähemkirevaid linde, eemal jalutavad jaanalinnud ja nii edasi ja edasi. Loomad veevõtukohtades, loomad madalas võserikus, loomad savannis, loomad teed ületamas.  Kümneid ja sadu.

Sebrad, springbokid ja gemsbokid. Kõik kohad on neid täis.

Vahepeal sõidab mööda turistibuss, mis vilgutab tuledega ja kui raul seisma jääb, siis karjub nende giidijuht ’Have you seen any rhinos?’

Raul vastab et ei ole ning sõidab edasi.

Ööseks peatus Halali laagris, mis on enam-vähem Etosha keskel ülimalt tolmusel platsil. Peale kiiret laagri üleslöömist, toidutegemist (raul ja A. püüavad natuke võltskaastunnet ning tarbivad suurtes kogustes Coldrexi, kuna nad on natuke külmetunud) ja basseini külastamist (Namiibia stiilis riietusruum – K. ja H. lähevad sisse naistele mõeldud uksest, raul meestele mõeldud uksest ning saavad järgmises ruumis kokku) on aeg vaadata kohalikku joogikohta.

Siin pildi peal on näha ka meie pidev kaaslane Namiibias - tolm. Palju tolmu. Kui tolm oleks ekspordiartikkel, siis Namiibia oleks uskumatult rikas riik.

Priimus, tsilli, riis ja H., ning reisil tehtavad kulutused söögile kahanesid vähemalt kaheksakümmend protsenti.

Halalis on üsna pisike joogikoht (enam-vähem Eesti kujuline – K. avastus), mille juures on kividest ehitatud vaateplatvorm – saad istuda üleval pingil, rüübata veini ning jälgida allpool toimetavaid loomi.

Oodates loomi, kes hakkaks toimetama. Ei tulnud.

Kõikides turistikäsiraamatutes öeldi, et loomi oodates peab veini jooma. Me siis proovisime.  Ei olnud üldse hea vein.

Kuni pimeduse tulekuni ei toimugi midagi erilist, peale selle, et üks hirmsal kombel üles löödud ja ära värvitud tädi karjus natuke K. peale ja siis läks ära.

Seejärel tuli ninasarvik. Ja paar gepardit. Ja jänes. Ja siis olid linnud, kes vahetpidamata ümber veeaugu jooksid. Ja siis ninasarvik uuesti. Ja siis see ninasarvik läks ära, sahmerdas natuke põõsastes ja siis tuli tagasi ja läks uuesti ära. K. ja A. olid selle peale juba ammu pillid kokku pannud ja ära magama kerinud (kell 8 magamaminek tundub Namiibias olevat üsnagi mõistlik), ja siis tuli sealt välja kaks ninasarvikut. Ju siis paljunesid vahepeal.

Maailma kõige ebafotogeenilisem ninasarvik. Hetkel veel ainsuses, aga mitte kauaks.

Kusagil kella kümne paiku sai otsa vein ning lõppes jaks ninasarvikut erinevates poosides pildistada (ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all, ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all…). Ei mõista, mispärast need turistid enne nii väga ninasarvikuid otsisid.

Õhtuseks viimaseks rauli ja H. plaaniks saab mõte ärgata hommikul kell 5.45, et jätkata hommikuste loomavaatlustega ja näha lõvi ning loodetavasti mitte saada ära söödud.