Esimesest päevast Namiibias

See algas tormiga.

Raul seda vaatepilti ei näinud. Ta oli merehaige.

Vikingi laevas oli mägedena toitu (lettidelt kukkunud) ning ojadena voolas alkohol (purunenud pudelitest). Reisiseltskond oli väga alatult rõõmsameelne, samas kui raul oli mitte nii rõõmsameelselt merehaige.

Helsingis, olls ära teinud elektroonilise check-ini, otsustasind pagasi drop-offi kenad näitsikud, et Namiibia reis lõpeb sealsamas. Nimelt kehtib viisa alates 15. septembrist, samas kui reis Helsingist Namiibia suunas algab reis juba päev varem, ning kenad tüdrukud leidsid, et ei, niimoodi küll ei saa. A. seepeale plaksutas oma mehelikke ripsmeid, H ja raul pööritasid efektselt silmi ning K tegi ütlemata kurba nägu, mispeale neiud leebusid.

K. kurb nägu. Pilt on illustreeriv.

Lennud olid muidu suisa masendavalt sündmustevaesed, kui välja arvata viimane, München-Windhoek üleöö-lend, mille käigus K ja A suutsid magada erinevates gravitatsiooni eiravates asendites, mille ainüksi vaatamisest sai raul seljanikastuse.

Päeva suurim üllatus oli siis, kui raul avastas, et kogu pagas on õnnelikult kohale jõudnud.

Aafrikas on enne päikesetõusu uskumatult külm - laias laastus kusagil 6 kraadi ning peale kahekümne nelja tunnist reisimist oli rauli IQ võrdne enam-vähem purjus paaviani omaga. Näiteks väljendus see selles, et kui meie lennujaama transferi-tüüp (kes ühtlasi on meie autorendifirma töötaja) oli meid edukalt meie öömajja toimetanud ning sirutas alandlikult käe raha järgi välja, siis raul raputas tema kätt mehiselt, pööras selja ning kõndis basseini suunas minema.

Bassein, mille tõttu jäi transferi-poisil raha saamata. Kusjuures, me ei jõudnudki siia kunagi ujuma.

Aga - veel mõned huvitavad tähelepanekud.

Taksodel ei ole taksomeetrit - tellides kaks korda samast firmast, et sõita samasse kohta, küsis teine juht et 'aga palju te sellele eelmisele tüübile maksite?'. Lolli peaga olime ausad, järgmine kord ütleme kaks korda väiksema summa.

Tipi jätmine ei ole vabatahtlik - lõunalauast tõustes küsiti meilt vähemalt kolm korda, et kas me ikka tippi jätame. Ära minnes hõigati seda veel selja tagant ka järgi: 'Kas te ikka tipi jätsite laua peale?'

Karbitäis tippi. Tipijätmine pole naljaasi.

Söögiportsjonid on gigantlikud.

Namiibia mõõdus portsjonite ärasöömine on raske tegevus. K. ja H. piinlemas.

Lõunalauas otsustasid K ja H, et raul on kaotanud igasuguse maskuliinsuse, ning ta on vaja meeleheitel koduperenaisest uuesti muuta Meheks suure M-iga. Selle tagajärjel nüüd raul enam ei aja nädal aega habet. Ilmselt saavad mõned Namiibia lapsed sellest hirmsad lapsepõlvehaavad, aga midagi pole teha.

Ma kirjutaks veel midagi, aga läpaka aku hakkab tühjaks saama. Iseenesest võiks ma ju tuua toast juhtme ja paneks laadima, aga see eeldaks, et ma pean oma laia varju pakkuva ning paradiisilinde täis oleva puu all helesinise basseini kõrval olevast lamamistoolist püsti tõusma. Andke andeks, aga on mõned ohvrid, mida ma lihtsalt ei ole nõus tooma.

Ma võib-olla natuke valetasin läpaka kohta, aga ideest saate aru.

Londiningi külalistemaja õhtul. Õhtusöögiks pakuti maailma parimat heartebeestifileed - ning see jäi vist kogu meie reisi jooksul parimaks toiduks mis me saime.

Igatahes, homme peaks saama kätte rendiauto ning sõitma sellega helesinise silmapiiri poole. Seda muidugi eeldusel, et meie lennujaama-transferpoiss ikka tahab meiel hommikul auto kätte anda. Vahest ta lihtsalt raputab mehelikult rauli kätt ja kõnnib minema.