Tuesday, October 4, 2011

Kolmeteistkümnendast päevast Namiibias


See algab pakkimisega. 

Või, vähemalt, see peaks algama pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis ärgatakse enam-vähem ellu.

Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole. Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann.

Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud, ja et ära on tehtud  Üks Tõsine Mehine Aafrika Tööpäev.

Kusagil vahepeal sõidetakse sel päeval läbi ka maailma kõige maalilisemast kanjonist, mis oli silmipimestavalt ilus ning mille võrdset ilmselt kunagi enam näha ei saa ja mida raul kirjeldaks ilmselt ülivõrretes ja väga luuleliselt, kui ta poleks parajasti sel ajal rõõmsalt tagaistmel maganud.

Peatus tehakse külas nimega Solitaire, kus on keset kõrbe hirmus kogus autoromusid, oravaid (mitte reformierakondlasi) ning bensiinijaam, kust saab osta jäätist. Ärasõitmiseks ennast uuesti autosse mahutades avastatakse kerge üllatusega, et siin ilmselt meie reis ka lõpeb, kuna müstilisel kombel on kadunud asjade maale lahkunud meie ainukesed autovõtmed. Mõeldakse oravate vargakommetele, pööratakse segi taskuid ning kahtlustavalt põrnitsetakse otsa raulile, kuid lõpuks leitakse võtmed lähedalasuvast prügikastist, kuhu K. need on mingi imetrikiga vahepeal sokutanud.

Edasisi kommentaare püüdlikult vältides, suundutakse Sesriemi poole, vastu meie viimasele laagriplatsile ja viimasele telgis ööbimisele. Patta pannakse viimased toidujäägid ja raul veedab õhtu, vaheldumisi ronides puu otsas, hulkudes ringi savannis ja kivimüüril istudes jalgu kõlgutades ja mõeldes, kui väga ta hakkab taga igatsema seda piiritut kuldset savanni, punaseid mägesid ning Aafrika ööhääli.

No comments:

Post a Comment