Viimasest päevast Namiibias

See algab viimase päikesetõusuga sel ajal kui must poiss autorendifirmast, kellele me seekord ei unusta tippi jätta, sõidutab meid lennujaama.

Windhoeki lennujaam on pisike angaar keset platsi, ümbritsetud tüüpilisest Namiibia maastikust ja väheldastest palmidest. Järjekord on metsik ja liigub kiirusega sentimeeter sajandis, kuna paistab, et K, A ja H on ainukesed, kellel pole kaasas käsi- ja tulirelvi mida peaks ringi pakkima. Lisaks kondavad ringi mõned turistid bušmanite vibude ja nooltega ja teevad nägu, nagu peaksid jahti.

Raul kui tuntud terrorist taipab samuti mingi hetk oma käsipagasisse vaadata ning sikutab sealt välja erineva ohtlikkuse astmega külmrelvi ja sokutab need silma alt ära.

Lennukisse jõudes saab raul aru, et vist ongi see reis läbi ja lubab endale hetke lõõgastust mõeldes, et kogu reis sai ikkagi korraldatud nii hea kui võimalik ja nii väheste viperustega. Ei esinenud ühtegi lennust mahajäämist, suudeti vältida suuremaid õnnetusi, ühtegi broneeringut ei kaotatud. Raul nõjatub tooli seljatoele, ootab väljalendu ja mõtleb, et tegelikult on sündmuste osas olnud ütlemata igav reis, aga et talle see tegelikult päris meeldib ning kinnisilmi uneledes jääb ta ootama viperustevaest ja igavat reisi Münchenisse ja sealt Berliini ja Helsingisse ja tagasi koju.

Münchenis jäädakse lennukist maha.

Mis järgneb, on paanilised õhtused reiside ringibookimised, lend läbi Frankfurdi, paar tundi ööbimist Helsingi lennujaama terminali pinkidel nagu kodutud ja viimaks kõikuv laevareis Tallinna, samas kui meie istumiskoha kõrval kell üheksa hommikul purjus soomlased laulavad karaoket häälega, mis kõlab nagu midagi, mida võib teha hambavalus elevant, keda kõrvetatakse tulise rauaga. Mingil hetkel mõtleb raul oma veenide läbinärimisest ja mingil hetkel üle parda hüppamisest ja edasi ujumisest, kuid sellest ma rohkem ei räägiks – mõned mälestused on liiga valulikud.

Ja, kui nii mõelda, siis ei olegi rohkem enam midagi rääkida. Raske on harjuda sellega, et väljas ei olegi 35 kraadi sooja ning inimesed on natuke teist värvi. Raske on harjuda paremal pool sõitmisega ning raul veetis esimese päeva autoroolis hoolikalt suunatule näitamise asemel kojamehi tööle pannes. Raske on harjuda mõttega, et nii kaua planeeritud reis saigi tegelikult läbi – kuid lohutab see, et on veel palju kohti kuhu minna, veel inimesi ja loomi keda kohata ning, kahtlemata, millest ka blogida.

Dankie, sõbrad, et elasite meile kaasa, okuhepa, et lugesite seda väikest reisikirja ning, mine tea, vahest kohtume veel ühel päeval mõne põneva riigi randadel.

Neljateistkümnendast päevast Namiibias

See algab äratusega kell viis hommikul.

Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne – kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis (kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut.

Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub, hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja teisi sarvilisi.

Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni 150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et ta on juba roninud samasuguse düüni otsa, tassides lumelauda ning kandes jalas lumelauasaapaid. K. ja A. ilmselt mõtlevad sedasama, kuna nemad otsustavad edasi liikuda joostes.

Raul jõuab neile järele üsna varsti, kui nad hingetult seisma jäävad ja lõõtsutades natuke verd köhivad. Ilguks hea meelega, aga raulil endalgi on hing niidiga kaelas ja selja taha vaadates paistab, et seal tuleb järgi üks ütlemata pikk kolonn turiste, kes kõik kipuvad kohe-kohe ära surema. Ronimine mööda düüni harja on uskumatult petlik ja umbes kaksteist korda raskem kui pealtnäha tundub. Kui tahate ise kunagi seda proovida, siis võtke kaasa hea süda ja kopsud. Soovitavalt mitu komplekti.

Päikesetõus Sossusvleis paneb meid mõistma, kui väga on Namiibia meid ära hellitanud. Legendaarne päikesetõus ei ole meie jaoks midagi väga erilist, jäädes tõtt-öelda väga kaugele Damaralandi päikesetõusu ja –loojanguga meie Granitenkopfi laagriplatsil Twyfelfontaini kandis. Niipea, kui sündsus kõigi miljoni saksa turisti ees lubab, paneme  oma fotokad kokku ja sörgime mööda düüni külge alla nagu ida-euroopa turistid ikka. Natuke on selja taga tunda halvustavaid pilke, kuid niipea, kui me oleme all, tullakse riburadapidi samamoodi järgi.

Viimane turistiobjekt – Sesriemi kanjon. Sesriem on kilomeetri pikkune ja kolmekümne meetri sügavune kanjon, mis on vabalt ligipääsetav kõigile. Aja auto kanjoni servale ja mine vaata ümber varinguohtliku serva alla – ei turvapiirdeid ega valvureid ega vaateplatsi. Ise ronid, ise vastutad. Kui kukud kraedpidi alla ja murrad kaela, oled ise süüdi. This is Africa.

Sesriemist tagasi Windhoeki poole sõitma hakates tekib probleem, et kõigi neelud käivad sooja õunapiruka järgi. Lähim pagar on kaheksakümne kilomeetri kaugusel, mis Namiibia mõistes tundub olevat kiviga visata, ja nii tehaksegi marsruuti pisike haak sisse.

Windhoeki jõudes on veel viimane võimalus külastada kohalikku turgu. Raul näeb gruppi himbasid ja kükitab nende juurde maha ning läheb umbes viis sekundit, kui tema käed ja kael on täis riputatud erinevaid kirevaid keesid ja käevõrusid. Hinnad on kõrgemad kui Opuwos ja tingimine karmim ja raul lõpuks lahkub sealt järjekordse vidinaga, jättes himbadele suure koguse sularaha.

’Okuhepa’, suruvad raul ja himba naine lõpetuseks kätt, ning himbade hele naer  jääb rauli saatma kogu teel tagasi Londiningi külalistemajja.

Raul ja A. viivad ka auto tagasi ning see läheb üllatavalt vahejuhtumiteta, kuigi A. on kogu päeva sõitmisest nii segi, et ei tee vahet, kummal pool teed sõita, kellele teed anda ja teeb selliseid surmavaid manöövreid Windhoeki liikluses, et rohkem kui korra mõtleb raul autost väljahüppamise peale.

Õhtusöögiks on krokodilli- ja jaanalinnuliha ning raul närib grillitud sebratükki, mis on umbes sama väntske ja naudingut pakkuv nagu eelarveläbirääkimised.

Ning, sellel viimasel Namiibia päeval algab väike vihmahooaeg, ning kogu Windhoek upub vihma kätte. Aklimatiseerumine Eesti kliimaga missugune.

Kolmeteistkümnendast päevast Namiibias

See algab pakkimisega. 

Või, vähemalt, see peaks algama pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis ärgatakse enam-vähem ellu.

Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole. Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann.

Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud, ja et ära on tehtud  Üks Tõsine Mehine Aafrika Tööpäev.

Kusagil vahepeal sõidetakse sel päeval läbi ka maailma kõige maalilisemast kanjonist, mis oli silmipimestavalt ilus ning mille võrdset ilmselt kunagi enam näha ei saa ja mida raul kirjeldaks ilmselt ülivõrretes ja väga luuleliselt, kui ta poleks parajasti sel ajal rõõmsalt tagaistmel maganud.

Peatus tehakse külas nimega Solitaire, kus on keset kõrbe hirmus kogus autoromusid, oravaid (mitte reformierakondlasi) ning bensiinijaam, kust saab osta jäätist. Ärasõitmiseks ennast uuesti autosse mahutades avastatakse kerge üllatusega, et siin ilmselt meie reis ka lõpeb, kuna müstilisel kombel on kadunud asjade maale lahkunud meie ainukesed autovõtmed. Mõeldakse oravate vargakommetele, pööratakse segi taskuid ning kahtlustavalt põrnitsetakse otsa raulile, kuid lõpuks leitakse võtmed lähedalasuvast prügikastist, kuhu K. need on mingi imetrikiga vahepeal sokutanud.

Edasisi kommentaare püüdlikult vältides, suundutakse Sesriemi poole, vastu meie viimasele laagriplatsile ja viimasele telgis ööbimisele. Patta pannakse viimased toidujäägid ja raul veedab õhtu, vaheldumisi ronides puu otsas, hulkudes ringi savannis ja kivimüüril istudes jalgu kõlgutades ja mõeldes, kui väga ta hakkab taga igatsema seda piiritut kuldset savanni, punaseid mägesid ning Aafrika ööhääli.