Sunday, September 25, 2011

Seitsmendast päevast Namiibias


See algab kell viis hommikul pimedas laagri kokkupakkimisega.

Päeva marsruudiks on taas kord lahkuda Kaoklandist ning sõita tagasi Damaralandi, vaatama Twyfelfonteini iidseid kaljugraveeringuid. Kilometraažis tähendab see vahest natuke vähem kui Outjost Opuwosse sõitmine, kuid teed on samad ning väga palju vaheldust ei paku. Rooli ronib A., kes meie teele jääva kuru läbib seekord ilma neljaveota. Kummalisel kombel jääb teele ette tunduvalt rohkem loomi kui varem – pidevalt jooksevad üle tee springbokid ja kudud, eemal sebivad jaanalinnud ning aeg-ajalt peab jääma seisma ning aeglaselt manööverdama tee peal tsillivate lehma- ja kitsekarjade vahel.

Twyfelfontaini tee ääres viitab silt damarade muuseumile – ning otsustatakse teha seal kiire vahepeatus. Damarad on hõim, kes on lähedalt suguluses bušmanidega – ka nende keel on väga sarnane, hõlmates endas nelja ’klikki’ – häälitsused, mida tehakse keelega. Noor poiss nimega Desmond selgitab perfektses inglise keeles, kuidas on damarad iidsetest aegadest saadik elanud – tuld teinud, tantsinud, tööriistu valmistanud, nahku töödelnud, haiguseid ravinud (paistetuse ning valulike liigeste puhul näiteks aitab elevandisõnnikukompress) ja mänge mänginud. Õpetatakse Aafrika traditsioonilist lauamängu, mis hõlmab endas liiva sisse uuristatud auke ja kivisid ning nende ringitõstmist ning mis on sama populaarne kui male mujal maailmas. Damarad ei pidanud sõdu – kõik konfliktid lahendati seda mängu mängides – näiteks kui üks külavanem nõudis endale teise külavanema küla, siis nad mängisid omavahel ning külad jäid võitjale. 

Demonstreeritakse ka multifunktsionaalset tööriista, millega saab puhastada kitsenahku, raiuda puid, tõmmata piipu ning vajadusel peksta naist.

Nagu juba traditsiooniks saanud, on muuseumi juurde üles seatud ka turistipood, kust saab osta hirmsa hinna eest erinevat kohapeal toodetud nänni.

Twyfelfontein iseenesest on imeline - erkpunastest kaljudest ja kivirahnudest ümbritsetud kuldne org, laialipillutatud roheliste põõsaste ja puudega. Seal asuvad 5000 aastat vanad bušmanide kaljujoonised – ühed vanimad maailmas ning paremini säilinud. Kvartstööriistadega on pehmesse kivisse graveeritud erinevate loomade – sebrad, springbokid, kaelkirjakud, pingviinid, hülged, ninasarvikud jms – kujutised. Lisaks on seal üks 5000 aastat vana tahvel- lai punane kivi, kus peal on bušmanite lapsed harjutanud loomade graveerimist.

Graveeringuid demonsteerib meile rõõmsameelne giid, kes kannab t-särki, milles on suured näritud augud. Ühe joonise juures märgatakse hiiglaslikku rotti, kes piilub kivide vahelt välja. Peale kohustuslikku rotinägemiskarjumist näidatakse rotti ka giidile. Giid ignoreerib rotti, ütleb, et kuigi tema ja see rott on juba vanad sõbrad, näriski see sunnik tal t-särgi sisse augud, nii et tema on nüüd solvunud ja enam rotiga tegemist teha ei taha.

Ööbimiskoha otsingul ilmneb ootamatu tõrge. Ühtesid kaardil olevaid laagriplatse ei leia, teised on täis bookitud. Mingi hetk tekib raulil ka kahtlus, et nad on natuke eksinud – aga siis leitakse tee kõrval üks pisike laagriplats, kus on vaba koht saadaval. Laagriplatsile sõites avastatakse, et see asub väikese künka otsas hiiglasliku punase graniitrahnude kuhja jalamil, seal on maailma kõige kaunima vaatega vabaõhu-wc – võid istuda potil ning imetled all olevat piiritut loodust. Lisaks on seal hiigelsuur kivi, mis seisab kahe-kolme jala peal, läbimõõduga kusagil 5 sentimeetrit – kuidas see ikka veel seisab, on müstiline.

Järgneva päeva plaane arutades avastab raul, et nad on pannud ühe päevaga oma planeerimistes mööda, ning selle asemel, et järgmisel päeval rõõmsalt maanduda ookeaniäärse kuurortlinna Swakopmundi eelnevalt broneeritud korterisse, peavad nad kusagilt omale veel üheks ööks öömaja leidma.

Raul veedab vähesed viimased minutid päikesevalgust, turnides kõrvaloleva kivirahnuhunnikul ja imetledes kõrgelt mäe otsast päikeseloojangut. Üleval on tuuline, jooksevad ringi suure sabaga rotid ning natuke oravate moodi loomad ja tuul kipub natuke rauli kivide otsast alla puhuma, aga mis sellest – vaated päikeseloojangul üle Namiibia Damaralandi maastiku on imelised.

No comments:

Post a Comment