Üheksandast päevast Namiibias

See algab hommikusöögiga.

Hommikusöökidest on meie laagriplatsidel saanud omamoodi rutiin – gaasipõleti käimapanek, tee tegemine, võileivad, jogurt ja muu laagriplatsil tehtav. Vahelduseks aga on käesoleval hommikul hommikusöök samuti hosteli poolt – mitte midagi erilist, kuid ikkagi vaheldus.

Lisaks palavikule on raulil tekkinud tõsine sügav köha ning peavalu aga mehed ei nuta.

Lisaks on käes päev, kus peaksime kätte saama oma Swakopmundi korteri. Swakopmund on kuurortlinn- midagi meie Pärnu sarnast, ainult vähemate rullnokkade ning rohkemate palmidega. Kuna siit alates lõpeb meie reisi ’metsik’ osa ning siin on plaanis pikemalt peatuda, siis on juba broneeritud meile korter Cornerstone Guesthouse Moringa Gardensi majas.

Cornerstone Gueshouses võtab meid vastu uskumatult tore tüüp (kuuendat põlve namiiblane), kes broneerib meile järgmise päeva sandboardimis-tripi ja aitab planeerida ka teisi tulevasi tegevusi. Korteri saame kätte kella kahest, nii et senikaua on vaja aega tappa – ja see aeg veedetakse suveniiripoodides ja kohalikul turul tingides. Meelelahutuse eest hoolitseb seekord K., kes kõnnib ülimalt efektselt vastu liiklusmärki.

Igasugust turistikraami on turul nii palju, et võtab silmad kirjuks – kuid raul avastab ennast kummalisel kombel taga igatsemas Opuwo himbade naeru ja siirust ja rõõmsameelsust ning nende poolt pakutavate vidinate ja ehete autentsust. Swakopmundi kaupmehed ja siinne kraam on kuidagi võlts ja turistilik massitoodang ja loomulikult ülehinnatud. Müüjad kutsuvad sind oma vennaks ja suruvad sul kätt ja püüavad sulle pähe määrida mingit ilmselgelt kusagil tehases massitoodanguna valminud loomakuju,  selgitades, et on seda ise päevade kaupa voolinud, kuigi täpselt samasid kujukesi müüvad kõik kaupmehed – ning kõik see mõjub himbadega kauplemise kogemuse kõrval väga alaväärtuslikult. Lõpuks korjab raul üles karbi Aafrika lauamänguga – sellesamaga, millega damarad omavahelisi konflikte lahendavad – vähemalt mingigi kasu asjast ja mine sa tea, äkki kunagi on vahest vaja külade peale mängida. H. ostab omale kausi ja ütleb, et tal läks lihtsalt süda nii haledaks kui kuulas kaupleja kurba juttu oma raskest elust.

Kõige selle juures aga mõtleb raul, et oleks pidanud Opuwost himbade käest rohkem nänni ostma.

Moringa Gardensi korter on suurepärane. Kesklinnas asuv korter, kõrge laega elutuba, kolm magamistuba, nii et H. saab laiutada rõduga magamistoas kaheinimesevoodis ja raul mahutab ennast lastetuppa, kaks vannituba, kolm rõdu  ja kõik muu vajalik miinus internet. Hinna-kvaliteedi suhtelt on see ilmselt parimaid võimalikke ööbimisvõimalusi Swakopmundis.

Raul kasutab ka juhust ja lööb kokku arved ning senini kulutatud raha, et näha, kui palju nad on rohkem kulutanud võrreldes esialgse reisieelarvega ning avastab omaenda suurimaks hämmastuseks, et nad on kulutustega enam-vähem graafikus vastavalt esialgu planeeritule.

Õhtul minnakse linna pealt otsima teatud taimedest valmistatud teatud jooke, et seda segada teise teatud joogiga (ning lisada sinna ka laimi ja/või sidrunit), ning avastatakse, et nimetatud jooke müüakse ainult teatud päevadel teatud poodides teatud kellaajani ning antud hetkel ei ole vajalikud tingimused täidetud. Alkoholipiirangud on Namiibias karmid nagu Põhjamaades.

Kaheksandast päevast Namiibias

See algab päikesetõusuga.

Öelda, et Namiibia päikesetõusud on fantastilised, on kaugelt liiga vähe öeldud. Raul võtab päikesetõusu vastu taas kord istudes sama kõrge mäe tipul kus eelmisel õhtul, võideldes tuulega ning imetledes vaatepilti, sel ajal kui H. fotokaga kusagil mäe all ringi jookseb ja K. ning A. rõõmsalt põõnavad.

Kuldsed tuules voogavad rohuväljad, laialipillutatud rohelised madalad puud ja punased graniidikuhjad, kauguses läbi hommikuhämu terendavad mäed, kõige selle keskel sirge joonena silmapiirist silmapiirini läbi jooksmas valge autotee. See on värvide gamma, mida ei unusta, ning tõusev päike lisab sellele soojust ja varjundeid ja varje ning sa näed kuldset ja oranži ja punast ja rohelist ja halli ja valget ja kollast. See on pilt, mida ei saa pildistada ega filmida, kuid mida saab mäletada, ning selle võrra lahkuda rikkamana.

Namiibiat võib õigusega nimetada fotograafi unistuseks.

Kahju on laagrit kokku panna ning lahkuda. Kõikidest meie laagrikohtadest on see kõige kaunim.

Päeva marsruut peaks viima meid läbi Khorixase ja Uisi ookeani äärele – Skeleton Coasti Henties Baysse ning sealt edasi Cape Crossi hülgekoloonia juurde. Imelikul kombel aga avastab raul, kes on päeva autojuht, et teeviidad ei vasta üldse sellele, kus ta peaks olema – ning selgub, et nad ongi eelmisel päeval olnud natuke vales kohas. Iseenesest muidugi pole hullu, kuna nad on seetõttu natuke lähemal oma lõppeesmärgile.

Lisaks sellele avastab raul, et tal on palavik, mis tekitab palju põnevaid mõtteid malaaria teemal.

Ranniku lähedal algab kõrb. Mitte otseselt liivakõrv suurte düünidega, millest on nii palju pilte tehtud erinevates ajakirjades, vaid pigem valge, soolakõrbe meenutav maastik kümnete ja kümnete kilomeetrite ulatuses. Hiigellai kruusatee viib Henties Bay suunas ning maastik on muutumatu ja sündmustevaene, kui mitte arvestada tavalisi springbokide kohtamist tee ääres (selleks hetkeks muidugi oleme neid juba nii palju näinud, et keegi ei viitsi neid isegi vaadata õieti mitte) ning kolme surikaadi efektset jooksu üle tee.

Henties Bayst põhja poole Cape Crossi suunas viib sile soolatee, mis on kitsas, libe ja sõitmiseks üsna vastik. Maastik on uskumatult depressiivne – valge, tühi, külm ja tuuline. Kiire peatus tehakse soolavannide juures ning külastatakse ookeaniranda – massiivsed valged lained löövad randa, lisaks on uskumatult külm ja raul jääb autoga liiva sisse kinni. Eelmise päeva 32 kraadi soojust on asendunud ookeani ääres temperatuuriga, mis lisaks kiiruga peale tõmmatud fliisile paneb ka jopet pagasist välja otsima.

Cape Crossi hülgekoloonia on omaette vaatepilt. Sada tuhat hüljest ookeanis ujumas ning rannal vedelemas ja häälitsemas. Saja tuhande hülge lõhn on samuti midagi, mida niisama lihtsalt ei unusta.

Tagasi minnes sõidetakse Henties Bayst läbi otse Swakopmundi, kus põrgatakse järjekordselt majutusprobleemide otsa – linna vähesed laagriplatsid on kõik kinni, nii et  ööseks maandutakse Grünen Granzi hostelisse. Granz on lihtne hostel, kus uksed käivad kinni hirmsate paukudega, saksa pensionärid mõuravad ning internet on kättesaadav ainult siis, kui istuda välisukse eest õues trepi peal. Aafrika kohta tipptase.

Seitsmendast päevast Namiibias

See algab kell viis hommikul pimedas laagri kokkupakkimisega.

Päeva marsruudiks on taas kord lahkuda Kaoklandist ning sõita tagasi Damaralandi, vaatama Twyfelfonteini iidseid kaljugraveeringuid. Kilometraažis tähendab see vahest natuke vähem kui Outjost Opuwosse sõitmine, kuid teed on samad ning väga palju vaheldust ei paku. Rooli ronib A., kes meie teele jääva kuru läbib seekord ilma neljaveota. Kummalisel kombel jääb teele ette tunduvalt rohkem loomi kui varem – pidevalt jooksevad üle tee springbokid ja kudud, eemal sebivad jaanalinnud ning aeg-ajalt peab jääma seisma ning aeglaselt manööverdama tee peal tsillivate lehma- ja kitsekarjade vahel.

Twyfelfontaini tee ääres viitab silt damarade muuseumile – ning otsustatakse teha seal kiire vahepeatus. Damarad on hõim, kes on lähedalt suguluses bušmanidega – ka nende keel on väga sarnane, hõlmates endas nelja ’klikki’ – häälitsused, mida tehakse keelega. Noor poiss nimega Desmond selgitab perfektses inglise keeles, kuidas on damarad iidsetest aegadest saadik elanud – tuld teinud, tantsinud, tööriistu valmistanud, nahku töödelnud, haiguseid ravinud (paistetuse ning valulike liigeste puhul näiteks aitab elevandisõnnikukompress) ja mänge mänginud. Õpetatakse Aafrika traditsioonilist lauamängu, mis hõlmab endas liiva sisse uuristatud auke ja kivisid ning nende ringitõstmist ning mis on sama populaarne kui male mujal maailmas. Damarad ei pidanud sõdu – kõik konfliktid lahendati seda mängu mängides – näiteks kui üks külavanem nõudis endale teise külavanema küla, siis nad mängisid omavahel ning külad jäid võitjale. 

Demonstreeritakse ka multifunktsionaalset tööriista, millega saab puhastada kitsenahku, raiuda puid, tõmmata piipu ning vajadusel peksta naist.

Nagu juba traditsiooniks saanud, on muuseumi juurde üles seatud ka turistipood, kust saab osta hirmsa hinna eest erinevat kohapeal toodetud nänni.

Twyfelfontein iseenesest on imeline - erkpunastest kaljudest ja kivirahnudest ümbritsetud kuldne org, laialipillutatud roheliste põõsaste ja puudega. Seal asuvad 5000 aastat vanad bušmanide kaljujoonised – ühed vanimad maailmas ning paremini säilinud. Kvartstööriistadega on pehmesse kivisse graveeritud erinevate loomade – sebrad, springbokid, kaelkirjakud, pingviinid, hülged, ninasarvikud jms – kujutised. Lisaks on seal üks 5000 aastat vana tahvel- lai punane kivi, kus peal on bušmanite lapsed harjutanud loomade graveerimist.

Graveeringuid demonsteerib meile rõõmsameelne giid, kes kannab t-särki, milles on suured näritud augud. Ühe joonise juures märgatakse hiiglaslikku rotti, kes piilub kivide vahelt välja. Peale kohustuslikku rotinägemiskarjumist näidatakse rotti ka giidile. Giid ignoreerib rotti, ütleb, et kuigi tema ja see rott on juba vanad sõbrad, näriski see sunnik tal t-särgi sisse augud, nii et tema on nüüd solvunud ja enam rotiga tegemist teha ei taha.

Ööbimiskoha otsingul ilmneb ootamatu tõrge. Ühtesid kaardil olevaid laagriplatse ei leia, teised on täis bookitud. Mingi hetk tekib raulil ka kahtlus, et nad on natuke eksinud – aga siis leitakse tee kõrval üks pisike laagriplats, kus on vaba koht saadaval. Laagriplatsile sõites avastatakse, et see asub väikese künka otsas hiiglasliku punase graniitrahnude kuhja jalamil, seal on maailma kõige kaunima vaatega vabaõhu-wc – võid istuda potil ning imetled all olevat piiritut loodust. Lisaks on seal hiigelsuur kivi, mis seisab kahe-kolme jala peal, läbimõõduga kusagil 5 sentimeetrit – kuidas see ikka veel seisab, on müstiline.

Järgneva päeva plaane arutades avastab raul, et nad on pannud ühe päevaga oma planeerimistes mööda, ning selle asemel, et järgmisel päeval rõõmsalt maanduda ookeaniäärse kuurortlinna Swakopmundi eelnevalt broneeritud korterisse, peavad nad kusagilt omale veel üheks ööks öömaja leidma.

Raul veedab vähesed viimased minutid päikesevalgust, turnides kõrvaloleva kivirahnuhunnikul ja imetledes kõrgelt mäe otsast päikeseloojangut. Üleval on tuuline, jooksevad ringi suure sabaga rotid ning natuke oravate moodi loomad ja tuul kipub natuke rauli kivide otsast alla puhuma, aga mis sellest – vaated päikeseloojangul üle Namiibia Damaralandi maastiku on imelised.

Kuuendast päevast Namiibias

See algab sellega, et esimest korda ei pea me hommikul laagrit kokku panema, mis on teretulnud vaheldus.

Paar sõna ka laagriplatsidest. Namiibias on väga palju erinevaid laagriplatse, kus on võimalik peatuda – nii et telkimine, või siis nii, nagu meie sõidame – telgid auto katustel – on täiesti mõistlik viis reisimiseks. Enamasti on laagriplatsid üsna odavad (autokoht+ lisasumma iga inimese kohta), seal on olemas põhilised elementaarsed asjad – nagu wc, dušid (enamasti sooja veega, kuid on ka erandeid) ning võimalus kasutada elektrit (kuna Namiibia kasutab natuke teistsuguseid pistikuid, siis Euroopa tehnika jaoks on vaja adaptereid). Samuti on osadel hotellidel oma laagriplatsid, ning nendes ööbides on võimalik kasutada ka kõiki hotelli rõõme, nagu basseinid, restoranid, internet ja muu selline.

(Laagriplatside elu-oluga harjumine võtab natuke aega. Raul läks ühel õhtul hambaid pesema, vaatas kraanikaussi ja oli natuke üllatunud, kui kraanikauss talle vastu vaatas – seal sees oli hiiglaslik rohutirts, kes oli ilmselt otsustanud samuti hakata suuremat rõhku panema hügieenile. Igasuguseid satikaid ja mardikaid on siin piisavalt ning neile meeldib sellistes avatud kohtades kraanikaussidesse koguneda ilmselt. Igasuguseid sisalikke ja gekosid on ka kõik kohad paksult täis).

Kuuenda päeva plaaniks on eelkõige tutvuda natuke kohalike elu-oluga. Hommikuks on planeeritud külastada himbasid, õhtupoole natuke Opuwos ringi vaadata ja puhata – kõigil on eelmise päeva ülipikast marsruudist kõrini.

Himbad on üks Namiibia kõige värvikamaid hõime – ning seda sõna otseses mõttes. Nad on väga truuks jäänud oma traditsioonidele - himba naisi võib kohata kõikjal Opuwos ja mujalgi traditsiooniliselt poolalasti ning saviga punaseks võõbatult, kitse- ja lehmanahad niuete ümber. Mõneti kummaline on  neid näha grupikaupa tee kõrval istumas või supermarketist süüa ostmas. Elades suhteliselt eemal asuvates külades, on nad säilitanud oma kombed ja identiteedi, kuigi see on muutumas. Himbade traditsioone kannavadki pigem edasi naised, sel ajal kui mehed kannavad dresse ja tsillivad niisama.

Himbade külasse viib meid iidne lahtine veoauto mida me jagame mõne vinguva lääne-euroopa turistiga ja mida juhib rõõmsameelne giid, kelle üks vanem oli himba ja teine herero. Tee, mis sinna viib, on looklev ja viib läbi kidura võseriku. Himbade küla ise on põhimõtteliselt pisike ala, millele on üles löödud väheldased hütid, mis on üle pätsitud savi ja sõnniku seguga. Kohal on esialgu üsna vähe inimesi – kõik on väljas mingeid ülesandeid täitmas – kuid üsna kiiresti hakkab neid juurde voorima.

Himbade väärtushinnangud ei ole nagu meil. Naine on naine, kui tal on vähemalt kümme last. Meeste väärtust hinnatakse selle alusel, mitu naist ja kitse tal on. Küla vanim naine, kes meid külavanema asemel tervitab, tunnebki huvi, et miks meie grupis olevad mehed ainult ühe naise kaasa on võtnud, et kas teised hoiavad siis meie kitsi, aga ei saa üldse pihta, et mismõttes meil ei olegi kitsi, vaid mõnedel on heal juhul kilpkonn – ning lõpuks otsustab, et keegi meist ei sobi himbaks. Tõsine pettumus.

Järgnevad tavalised vaatemängud turistidele – himbade hüti vaatamine, demonstreerimine, kuidas himbade naised ennast värvivad ja lõhnastavad – naised ei pese ennast kunagi, vaid selle asemel võõpavad ennast kaks korda päevas punase savi ja rasva seguga ning lõhnastavad taimede suitsuga. Hütist lahkudes on juba kohale jõudnud kogu küla – siin-seal on näha ka hererosid nende voolavates  viktoriaanlikes riietes ning palja ülakehaga, aga kirevaid seelikuid kandvaid namasid, kes kõik paistavad rõõmsalt koos elavat. 

Kuna turistid on turistid, siis on juba meie jaoks välja laotatud igasugust turistidele mõeldud nipet-näpet – himbade ehteid, loomade kujusid ja palju muud. Hindade  üle võib tingida, kuid see on natuke keeruline (himbad loomulikult inglise keelt ei räägi ning numbrite tundmine pole neil ka kõige tugevam külg) ja lõpptulemusena maksad nagunii üle – kuid asjade autentsuses väga kahelda ei saa ja ju siis see ongi pisut enam väärt.

Tagasi hotelli jõudes on väike puhkehetk, peale mida suundutakse jalgsi alla Opuwosse. Tee sinna on kusagil kilomeetrike, mida saab lõigata, kõmpides alla mööda kuivanud jõesängi. Mõneti kummalisel kombel ei äratagi neli mööda peatänavat jalutavat valget palju tähelepanu – kui välja arvata paar poisikest, kes haagivad ennast meile kohe sappa hakkavad meid jälitama. Kohalikust supermarketist lahkudes aga märkab meid üks poe kõrval grupis istuv himba, hüppab püsti ja tormab meie juurde, suur kauss nipet-näpet kraamiga käes.

See, mis järgneb, on eepiline. Mõne hetkega on raul ja teised ümbritsetud grupist himbadest ja namadest, kes igaüks püüab neile kibekiiresti vigast inglise keelt purssides maha müüa erinevaid ehteid. Enne, kui raul arugi saab, on tal kaela ümber okassea okastest tehtud kaelakee ning müüja kinnitab, et raul näeb nüüd välja nagu lõvi. Käte ümber kinnitatakse käevõrud, kõik püüavad üksteisest üle karjuda, ning kõige selle keskel on natuke hämmeldunud raul, kes püüab meeleheitlikult kaelast kaelakeed ära võtta seda katki tegemata. H. on ümbritsetud teisest grupist kohalikest, samas kui K. ja A.-l on õnnestunud ennast natuke minema nihverdada ja irvitavad eemal. Raul  kraabib lõpuks välja rahakoti ja ostab need okassea okkad ära (lõvi ikkagi, heh) ning saab hetkeks rahu, kuni hord himbasid ründab K. ja A-d. Samas, selle asemel et ummisjalu põgeneda, teeb raul taktikalise vea ja pöörab natuke eemal ringi, et teha pilti sellest, kuidas K., A. ja H. kõik püüavad võidelda ostupakkumistega. Fotoka klõps tõmbab raulile tähelepanu, ning enne kui ta arugi saab, on tal jälle käevõrud käte ümber ning ümberringi miljon karjuvat himbat.

Sularahavarud himbade mõjuvate müügiargumentide  mõjul (’this ten and twenty, my child hungry, yes?’) katastroofiliselt vähenenud ning nõrkemiseni koormatud pudi-padiga, alustatakse kuulsusetut taganemist hotelli poole. Kogu selle tee kõnnivad himbad järgi (’you no buy from me yet, me not eat many days’- ten and ten?’). Viimasest saadakse lahti alles üsna peatänava lõpus, kui A. pöörab ringi ning ostab temalt mingi käevõru (’only ten and ten’) peale mida himba naerab südamest ning läheb tagasi.

Ülejäänud päeva otsustatakse heaga veeta basseini ääres, et mitte lõplikult vaesuda ning mille käigus oskab raul endale suurepärase päikesepõletuse hankida. Õhtul läheb raul hotelli lobbysse, et vahelduseks ka senini kirjutatud blogipostitused üles panna, mille käigus hammustab teda sääsk. Õnneks on raul olnud tubli ja teadlik noor mees, kes on peaaegu religioosselt võtnud malaariatablette ning probleemi ei ole, kuna kaasaegne meditsiin on kõikvõimas, eks ole.

Viiendast päevast Namiibias

See algab sellega, et H. on vara ärganud ning tuleb ja peksab kõik teised ka varakult üles.

Laagri kokkupanek ja kõik muu sellega kaasnev hakkab vaikselt käppa saama. Viis päeva on juba päris paras aeg Namiibiaga harjumiseks. Harjumiseks sellega, et on pidev janu, hommikul külm ja päeval kuum ja inimesed natuke teistsugused. Harjumiseks autoga ja laagrieluga ja lõppematute sirgete teedega läbi savanni ja kivikõrbe ja tühermaa. Harjumiseks sellega, et iga kell võivad lehmad tee peal mäletseda, antiloobid üle tee hüpata, pead sõitma mööda eeslirakendist ning muude siinsete võludega, nagu näiteks tolmuga. Kui tolmust saaks teha ekspordiartikli, siis Namiibia oleks püstirikas.

Viienda päeva marsruut on planeeritud väga pikaks – Outjost läbi Kamanjabi Opuwosse. Laias laastus teeb see kusagil 500 kilomeetrit, enamasti mööda kruusateed. Esialgses reisiplaanis oli see mõeldud natuke teisiti, kuid sellised ongi nende esialgsete plaanide võlu – neid saab alati kohapeal muuta.

Rooli ronib seekord H., kes kiiresti puhastab suunda näidates esiklaasi ära seal olnud vähesest mustusest, ning seejärel saab suunatulede näitamise täitsa käppa. Tee viib meid kõigepealt sirgelt Kamanjabi, siis aga kaob ära asfalttee ning välja tuleb natuke tõelisem Namiibia. Siinsed kruusateed on küll laiad, kuid muutuvad – kord on kruus, siis killustik, siis liiv, siis tuleb vahele jõgi – sildu muidugi pole, ise vaatad kuidas jõest läbi saad. Kuna praegu on kuiv aeg, siis tegelikult ei ole hullu – valdav osa jõesänge on kuivad, kuigi ühes on ka vett sees, ning sealt tuleme läbi niimoodi, et midagi kärssab – kas tegemist on rehvide või siduriga on veel lahendamata küsimus.

Lisaks on vaja läbida paar kuru läbi mägede. Namiibia kurud tähendavad enamasti järske ja looklevaid tõuse, langusi ja käänakuid mööda kõrgusesse ronivat kruusateed. H. roolib meid Grootbergi kurust läbi nagu vana rekkamees, peale mida K. võtab juhtimise üle ning peab maadlema järgmise kuruga, kust saame läbi ainult neljaveo abil.

Muidugi on siinkohal tähelepanuväärne, et meie reisi senise kõige raskema autosõiduosa jooksul on roolis naised, samal ajal kui mehed tagaistmel tukuvad, aga ju me hakkame vaikselt afrikaniseeruma – naised on siin need, kes kõik tööd ära teevad, samas kui mehed kusagil poe taga vedelevad.

Opuwosse sõites ületame ka ’punase joone’ – ehk veterinaarkontrolli joone, mis eraldab sisuliselt arenenud ja arenemata Namiibia osad – siit piirist põhja poole jääb enamasti tühermaa, mis on lõunast eraldatud aiaga ning kust ei lubata loomseid tooteid lõuna poole tuua. Samuti on hakanud muutuma maastik – Damaralandi savannid koos laialipillutatud madalate mägedega ja rohekate mopane-puudega hakkavad andma teed Kaoklandi kivisele tühermaale koos seal kasvava kidura taimestikuga. Üha enam hakkab tee äärde jääma ka väikeseid külakesi, mis koosnevad enamasti savi ja sõnnikuga üleplätserdatud tillukestest rookatustega hüttidest või paremal juhul paari plekitükige tugevdatud karkassidest. Mitte kõigil pole ka katuseid. Kaardile märgitud ’linnad’, millest me läbi sõidame, on enamasti napilt suuremad kui külad, kus poe nimetust kannab mõni pisike lagunenud kuur, mille ümber vedelevad mehed ja karjakaupa kitsi.

Opuwos on meil plaanitud ööbida Kunene Village Rest Campis, mis meie Lonely Planeti raamatu andmetel peaks olema ’amenable community-run rest camp with well-groomed campsites’. Teed sinna juhatavad plekitükkidele käsitsi kirjutatud viidad ning see asub paar kilomeetrit Opuwo kesklinnast eemal. Ainuke probleem – see tee, mis sinna viib, viib meid ühtlasi läbi juba ’tõelise’ Aafrika – Opuwo getolaadse eeslinna. Tillukesed räpased hütid, praht, mustus, vanad autokarkassid, laiali loobitud alkoholipudelid, prahihunnikus magavad inimesed. Kuigi laagriplats ise ei tundugi kõige hullem, otsustatakse peale ümbruse kiiret vaatlust keerata autol ots ringi ning minna teise linna laagriplatsi – ehk Opuwo Country Hoteli.

Opuwo ise on kultuuride ja hõimude ja muu Namiibia segapuder. Punaseks savitatud himbad, viktoriaanlike kleitidega ja lehmasarvi meenutavate mütsidega hererod, korralikult riietatud ärinaised, koolivormides koolilapsed, paljasjalgsed poisid, kraavis magavad sead, vabalt ringihulkuvad eeslid – selle peatänaval leidub kõike. Ainuke, mida ei näe, on teised valged inimesed.

Opuwo Country Hotel toob välja ühe Namiibia suurtest kontrastidest. Hotell on igatepidi euroopalik ja täidetud saksa ja teiste riikide turistidega, asub üleval mäe otsas, seal on bassein, mille sees või mille ääres päikest võttes saab imetleda uskumatut vaadet mägedele. Ma ei nimetaks seda luksuseks – kuid peale vahetult enne seda nähtud vaesust, mõjub selline euroopalik keskkond väga rabavalt. Sellised kontraste oleme ka varem kohanud, kuid mitte kusagil nii teravalt kui siin – turistidele mõeldud või jõukamatele valgetele kuuluv kinnisvara ja asutused asuvad lähedal kohtadele, kus toimub pidev võitlus ellujäämise pärast. Kilomeetri raadiuses võid kohata uskumatut vaesust ja jõukust, kohtub must Aafrika ja valge Euroopa, traditsiooniline agraarne eluviis ja kõrgtehnoloogia, nälg ning külluslikud buffeed.

Õnneks on hotellis vaba laagriplats ja võimalus organiseerida järgmiseks päevaks külastuskäiku himbade külla. Õhtusöögiks pakutakse hotelli poolt grillbuffeed, kuid võttes arvesse kõikide vähenenud söögiisu, ei ole see küll kulutatud raha väärt. Teisest küljest muidugi on kõik eranditult ära armunud sealsesse basseini, mistõttu otsustatakse teha kiire muudatus plaanidesse ning järgmisel päeval Orupembe ja Purrose suunas ärasõitmise asemel külastada järgmise päeva hommikul himbade küla ning seejärel puhata, jätta Oprupembe ja Purros üldse plaanidest välja ning seitsmenda päeva hommikul ärgata vara ja sõita Twyfelfonteini suunas.

Neljandast päevast Namiibias

See algab kellavaatamisega.

Kell näitab 5.43 ja selleks ajaks on raul ja H. juba pikemat aega üleval. Mingi trikiga ei soodusta need telgid üldse magamist, vaid pigem unetut vähkremist ning teiste magamist teesklevate inimeste küünarnukkidega togimist.  Pimedas uimaselt joogikohale jalutades kostab igast laagri otsast mehist norskamist – laager on inimesi täis ning neil kõigil on nohu.

Kahetunnise joogikoha loomasaldoks jääb üks natuke üksildase moega hüään ning paar jänest. Linnud, kes eile väsimatult Eesti-kujulise veeaugu ümber kappasid, jätkavad häirimatult oma tegevust.  Ootamist ilmestab eepiline võitlus rauli ning pisikese halli hiire vahel, kus hiir püüab meeleheitlikult pugeda rauli kaasavõetud soolapähklite pakendisse ning raul püüab teda sealt eemal hoida. Võitlus on ränk, kuid saabub hetk, kus vaatamata rauli trampimisele ja jalgadega vehkimisele peab raul tunnistama ennast kaotajaks ning  sikutama hiirt pähklipakist sabapidi välja.

Mingil hetkel ujuvad välja ka K. ja A., kes olid rõõmsalt tervelt viisteist minutit kauem põõnanud.

Raul: ’…ja siis eile mingi hetk tuli välja, et siin oli hoopis kaks ninasarvikut, mingi hetk ronisid nad mõlemad põõsastest välja…’

K: ’kas see teine ninasarvik oli suurem või väiksem?’

Raul: ’ kaks tükki oli, üks oli suurem, teine väiksem, aga ma ei tea, kumb oli kumb…’

Pilgud, mida K. ja H. omavahel vahetavad, on paljuütlevad. Ilmselgelt on raul maskuliinsuse kasvatamise asemel läbi tegemas mingit imelikku taandarengut neandertaallaseks.

Päeva plaaniks on näha lõvisid. Raul vallutab taas kord autorooli ning roolib Hiluxi kartmatult (küll vahetevahel teiste karjete saatel) läbi kruusateel olevate aukude. A. selja taga paneb marsruuti paika ja juhatab teed. Kõik paistavad olevat tsipake demoraliseerunud tänu hommikusele nukrale loomasaagile Halalis. Raul mõtleb et jube jama, äkki ei näegi lõvisid ning nad peavad tagasi koju minema, saamatagi lõvide poolt ära söödud.

Esimese veeaugu kõrval on mitu autot, vaatamata sellele, et seal pole ühtegi looma eemalt näha. Natuke lähemale sõites kerkib murust kollane koon, must lakk ning suur lõvi irvitab meile vastu. Natuke eemal on terve punt emalõvisid - kes joob, kes sööb, kes vedeleb niisama ning põrnitseb laisalt kaugel võsaservas ootavaid sebrasid. Eemal puu otsas istub raisakotkas, veel natuke eemal on rohus must šaakal.

Mida ma oskan öelda? Kunagi kui on võimalus tõmmata erinevad fotod kokku ühte arvutisse, siis parem postitan pilte.

Järgmises veevõtukohas ootab järgmine lõvi, seekord üksik. Natuke edasi on tohutud antiloobi-, kudu – ja sebrakarjad, ning nende ees kaks peesitavat lõvi.

Võib öelda, et lõvidevaatluseesmärk sai täidetud kuhjaga.

Vahepeal sõidab vastu turistibuss, vilgutab tuledega ja juht karjub ’ Have you seen any rhinos?’

Raul tahaks vastata, et ta veetis kogu kuradi õhtu, põrnitsedes kuradi ninasarvikut võsas ragistamas ning et meie kõikide fotoaparaatides on umbes sama palju kuradi pilte kuradi ninasarvikutest kui taevas tähti ning aitäh, meil on ninasarvikutest eluks ajaks kõrini, aga lõpuks otsustab ta lihtsalt öelda, et ei, ta pole näinud ühtegi ninasarvikut.

Samas hakkab ka lõppema Etoshas viibitud aeg ning fotoaparaatidel akud. Okaukuejo laagriplatsi veeauk rikastab meie loomade kollektsiooni veel kahe elevandiga. Mingi hetk ujub välja ka järjekordne ninasarvik ja põrnitseb natuke aega elevante, aga siis teeb jeebet.

Okaukuejo laagriplatsil natuke söönud ja järjekordselt basseini külastanud (ausalt, 30-32 kraadi kuuma päeval paneb sind väga-väga basseini igatsema) seatakse autonina tagasi Outjo poole. Tee peal kohtutakse mitmete autodega, kes on ohutuled vilkuma pannud ning kus sees olevad säravate silmadega saksa pensionärid meeleheitliku kiirusega  täitmas oma fotokate mälukaarte kusagil kaugel võsa vahel olevaid gasellide piltidega.

’Näh, turistid,’ ülbitseb H. nagu vana Aafrika-hunt ning loomakütt.

Outjosse jõudes avastatakse, et laagriplats, kuhu oli plaanitud oma laager lahti lüüa, on unustanud oma reklaamis täpselt mainida kus see asub, mistõttu peale mõningast ringisõitmist leitakse üsna nunnu laagrikoht hoopis mujal. Lisaks kõigele võimaldatakse kasutada duši jaoks ühte kämpingumaja, kus juhtumisi on sees ka voodid, ning kedagi ei paista väga kõigutavat, kui H. läheb ning okupeerib voodi oma personaalseks kasutuseks.

Lisamärkusena – Namiibia on mõjutanud kahte asja – unevajadus ning söögiisu. Magama minnakse natuke peale päikeseloojangut – nii et näiteks kell 8-9 magamaminek on täiesti normaalne, nagu ka enne 6 ülestõus. Samuti piisab söögi osas täiesti, kui hommikul süüa üks võileib ning õhtuks ka midagi, vahepeal paistab täitsa piisavat liitrite kaupa vee joomisest.

Läbisõit senini on kusagil 750 kilomeetrit kolme päeva kohta.

Kolmandast päevast Namiibias

See algab külmaga.

Kui nii mõelda, siis ei ole just kõige targem idee jätta telgiust Aafrika öös lahti. Kuigi Aafrika seondub enamasti soojaga, on vahetult enne päikesetõusu temperatuur Namiibias kusagil 5-6 kraadi vahel. Vaatamata meeleheitlikust pugemisest mitme magamiskoti alla, kipub külm endiselt lõhki lööma.

Positiivsest küljest võib muidugi mainida, et telgisuud on meil pööratud täpselt õigele poole, mis võimaldab meil magamiskottidest viimast soojust pigistades ning telgist lahkumata Namiibia päikesetõusu nautida.

Oleks fotole võimalik heli lisada, oleks siin ilmselt kuulda hammaste lõginat.

’Näh, see on see Aafrika päikesetõus, mida Alari Kivisaar tahtis tulla siia pildistama,’ pomiseb raul.

’Peaks talle ütlema, et võta, kurat, soojad riided kaasa,’ lõdiseb H.                               

Soojad. Riided. Kaasa. Okei?

Laager kokku, kiire hommikusöök ning Etosha rahvuspargi poole edasi, võttes kaasa laagri peremehe õpetussõnad, et Etoshas ei tasu esimese paari looma pärast oma fotoaparaatide mälukaarte täis klõpsida – loomi on seal lihtsalt nii palju.

Vaikselt kasutab raul ka juhust, et habe ära ajada ning mõtleb, et kui keegi märkab, siis ütleb, et külm võttis ära. Ilmselt esimeses maskuliinsuse testis on ta häbiväärselt läbi kukkunud.

Laagriplats. Paremal valges hoones ohverdati rauli maskuliinsus habemenoale.

Kuna raul on ka tänase päeva autojuht, siis ta ronib rõõmsalt ka rooli ning jätkab laialdaste rõõmurõkatuste saatel suunanäitamise asemel esiklaasi poleerimist. Iseenesest on see muidugi mõistatuslik, kuna suunatuled asuvad täpselt samal pool kus ka rauli enda autol, aga ju see vasakpoolne liiklus ajab aju sassi.

Outjo asub Etoshast ligikaudu tunni tee kaugusel mööda suurepärast asfaltteed. Etoshasse sisenemisel kirjutatakse väravas üles kogu autot puuidutav info ning suunatakse edasi Okakuejo laagrisse sisenemistasu maksma.

Etosha rahvuspargi sissepääs. Etosha on umbes sama suur kui pool Eestit.

Poolel teel märgatakse gaselli, pannakse ohutuled vilkuma ning peatutakse, et teda igakülgselt pildistada. Seejärel kohtutakse kaelkirjakuga ning veel rohkemate kaelkirjakutega ning H, ja A. ja K. fotokad klõpsivad nagu hullud. Seejärel on sebra, nii lähemal kui kaugemal ning  fotokate mälukaardid tühjenevad hirmuäratavalt.

Üks näidispilt kaelkirjakust. Kolme peale on sellest kaelkirjakust meil umbes sama palju pilte kui tehti Britney Spearsist viimase kümnendi jooksul.

Seejärel jõutakse Okakuejo laagriplatsi juures oleva veeaugu juurde, kus on umbes viissada looma segamini.

Palju loomi. Oleks pildistanud rohkem ja lähemalt, kui oleks mälukaartidel olnud ruumi - aga kaardid olid kõik kaelkirjakut täis.

Sealt edasi on neid veel rohkem.

Järgmise veevõtuaugu juures joovad mitme springboki ja kudukarja juures paar elevanti (K. avastab, et ta on elevantidele allergiline ning kukub aevastama).

Järgnevate juures on erinevates kogustes gaselle, sebrasid, erinevaid kirevaid ja vähemkirevaid linde, eemal jalutavad jaanalinnud ja nii edasi ja edasi. Loomad veevõtukohtades, loomad madalas võserikus, loomad savannis, loomad teed ületamas.  Kümneid ja sadu.

Sebrad, springbokid ja gemsbokid. Kõik kohad on neid täis.

Vahepeal sõidab mööda turistibuss, mis vilgutab tuledega ja kui raul seisma jääb, siis karjub nende giidijuht ’Have you seen any rhinos?’

Raul vastab et ei ole ning sõidab edasi.

Ööseks peatus Halali laagris, mis on enam-vähem Etosha keskel ülimalt tolmusel platsil. Peale kiiret laagri üleslöömist, toidutegemist (raul ja A. püüavad natuke võltskaastunnet ning tarbivad suurtes kogustes Coldrexi, kuna nad on natuke külmetunud) ja basseini külastamist (Namiibia stiilis riietusruum – K. ja H. lähevad sisse naistele mõeldud uksest, raul meestele mõeldud uksest ning saavad järgmises ruumis kokku) on aeg vaadata kohalikku joogikohta.

Siin pildi peal on näha ka meie pidev kaaslane Namiibias - tolm. Palju tolmu. Kui tolm oleks ekspordiartikkel, siis Namiibia oleks uskumatult rikas riik.

Priimus, tsilli, riis ja H., ning reisil tehtavad kulutused söögile kahanesid vähemalt kaheksakümmend protsenti.

Halalis on üsna pisike joogikoht (enam-vähem Eesti kujuline – K. avastus), mille juures on kividest ehitatud vaateplatvorm – saad istuda üleval pingil, rüübata veini ning jälgida allpool toimetavaid loomi.

Oodates loomi, kes hakkaks toimetama. Ei tulnud.

Kõikides turistikäsiraamatutes öeldi, et loomi oodates peab veini jooma. Me siis proovisime.  Ei olnud üldse hea vein.

Kuni pimeduse tulekuni ei toimugi midagi erilist, peale selle, et üks hirmsal kombel üles löödud ja ära värvitud tädi karjus natuke K. peale ja siis läks ära.

Seejärel tuli ninasarvik. Ja paar gepardit. Ja jänes. Ja siis olid linnud, kes vahetpidamata ümber veeaugu jooksid. Ja siis ninasarvik uuesti. Ja siis see ninasarvik läks ära, sahmerdas natuke põõsastes ja siis tuli tagasi ja läks uuesti ära. K. ja A. olid selle peale juba ammu pillid kokku pannud ja ära magama kerinud (kell 8 magamaminek tundub Namiibias olevat üsnagi mõistlik), ja siis tuli sealt välja kaks ninasarvikut. Ju siis paljunesid vahepeal.

Maailma kõige ebafotogeenilisem ninasarvik. Hetkel veel ainsuses, aga mitte kauaks.

Kusagil kella kümne paiku sai otsa vein ning lõppes jaks ninasarvikut erinevates poosides pildistada (ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all, ninasarvik pea üleval, ninasarvik pea all…). Ei mõista, mispärast need turistid enne nii väga ninasarvikuid otsisid.

Õhtuseks viimaseks rauli ja H. plaaniks saab mõte ärgata hommikul kell 5.45, et jätkata hommikuste loomavaatlustega ja näha lõvi ning loodetavasti mitte saada ära söödud.

Teisest päevast Namiibias

See algab hommikuga.

Hommikud Namiibias on külmad ning hommikusöögid mahukad. Londinigi külalistemaja omanik Alex on uskumatult külalislahke, loopides nõuandeid vasakule ja paremale (’You know what to do when you meet a lion? You grab a knife and cut the person next to you, then run like hell’). Hüvastijätul soovib meile suurepärast Aafrika seiklust ning et kui me peale oma ringreisi uuesti tema juurde maandume (viimasel päeval enne tagasilendu), siis soovib ta detailset ülevaadet. Surume kätt ja jääme ootama oma transporti rendiauto juurde.

Üllatavalt saabub autorendipoiss enam-vähem kell üheksa ning kärutab meid mööda Windhoeki hommikusi tänavaid meie auto juurde.

Windhoeki üks peatänavaid. Vasakul on turistilõks. Poolalasti himbadega.

Autoks on meil särama löödud beež Toyota Hilux, millel on ära õlitatud põrkeraud ja rehvid. Lisaks on autole külge poogitud laagrivarustus, mis lahtiseletatult tähendab, et auto katusel on kaks telki, mida on võimalik üsna lihtsalt lahti tõmmata ning kuhu on seejärel võimalik redeliga ronida. Peaks pakkuma natukene kaitset erinevate näljaste Aafrika loomade vastu. Samuti on komplektis magamiskotid, neli tooli, laud, gaasipõleti, grillimisasjad, toidunõud ja muud vajalikku. Külmutuskapp samuti.

Meiega tegeleb kohalik rõõmsameelne valge tüüp, pärit LAVist, abiellunud sakslasega, kolinud Namiibiasse ning lahutanud. Rõõmsameelselt ilkudes ja irvitades määrib ta meile ilma igasuguste pingutusteta kaasa miljon  erinevat kindlustust ning viib autot üle vaatama.

’…and if you see that you are going to run over an animal, don’t try to avoid it. Just hit it or you’ll turn your car over. Then, if you need meat, you can grab a knife and cut some. Or you can just throw the corpse in your car and bring it back to us and we’ll pay you for it.’

H: ’If we come back with 6 antelopes in our car, will you buy them all?’

Tüüp: ’Of course, we can even give you discount .’

Raadiot üle  vaadates:

Raul: ’Oh, you don’t have USB in your radio to plug our iPods in or any other options for additional equipment?’

Tüüp: ’THIS IS AFRICA’

Peale natukest siblimist-sebimist viskavad kohalikud mustad poisid meie tavaari autosse ja sõit võib alata.  Rooli läheb esimesena K., kes Namiibia vasakpoolses liikluses meeleheitlikult orienteeruda püüdes ajab jätkusuutlikult segamini suunatuld ning kojamehi. Lähimasse kaubanduskeskusesse saabume konkurentsitult kõige puhtama esiklaasiga kogu Windhoekis.

K. harjutamas tagurdamist supermarketi parklas. Pange tähele kuidas esiklaas särab.

Hankinud poest piisavalt varustust ja toitu järgnevaks sajaks aastaks ning laadinud selle auto peale, on aeg suunduda sinise silmapiiri poole.

Natuke linnast väljapoole sõites saab selgeks, et sinine on see enamasti savannitulekahjudest tekkinud põlengusuitsu tõttu.

K. maadleb autoga, raul timmib erinevaid kohalikke raadiojaamu ning püüab mõista GPSi, mis ajab mingit jama. Mida edasi, seda enam hakkame kohtama ka loomi – kord sebib tee ääres kari tüügassigu, siis põrnitseb eemalt gasell, natuke edasi on terve punt ahve ennast sisse seadnud.

Võttes arvesse seda, et me veel ei oska autoga päris hästi ringi käia, on esimene päev planeeritud üsna lühikeseks – lõpetame selle Buschweld Rest Campis, natuke Outjost eemal, läbisõit kusagil 320 kilomeetrit mööda suurepärast asfaltteed. 

Laagri ülespanek võtab arvatud paari tunni asemel umbes viisteist minutit, mille järel saab teha tutvust laagrielu rõõmudega nagu gaasipõletil tee ja makaronide keetmine.

 Kusagile sinna vahele mahub ka kiire jalutuskäik mööda mäenõlva, sealt Outjost ja kohalikest taimedest metsiku koguse piltide tegemine ja muud asjad, mis Aafrikale omased, näiteks ehmatamine selle peale, kui geko sul üle varvaste jookseb.

Geko, kes on kindlasti sugulane sellega, kes püüdis natuke häbelikult rauli varvastega sooje suhteid luua.

Vaade, millega Namiibias sai kiiresti tuttavaks - silmapiiri poole suunduv tee.

Suunaviitadest ei saanud me lõpuni aru. Kord näitasid need edasi, kord tagasi ja mõnikord  teravate okastega võssa. Enamasti võssa.

Vahepeal tulevad meie laagrit kaema ka paar imepisikest kohalikku sõralist, kes ristitakse tikitikideks ja keda A. kamandab autoriteetselt kajava häälega lähemale. Tikitikid ei tee kuulmagi ning edaspidi krabistavad nad võsas turvaliselt A. hääleulatusest väljas.

Traditsiooniline aafrikapärane õhtusöök - pasta bolognese vabas õhus fallosekujulise taskulambi valguses. Pildilt on puudu tikitikid, mõistetavatel põhjustel (A.).

Kusagil kella üheksa paiku õhtul tundub olevat ütlemata mõistlik magamiskotid lahti rullida ja ära auto katusel olevatesse telkidesse magama pugeda. Kuna Aafrikas on ütlemata soe, siis ei viitsi telgi katet keegi kinni panna ning soojast ja Aafrika ööhelidega täidetud maailmast jääb meid eraldama üksnes moskiitovõrk.

Esimesest päevast Namiibias

See algas tormiga.

Raul seda vaatepilti ei näinud. Ta oli merehaige.

Vikingi laevas oli mägedena toitu (lettidelt kukkunud) ning ojadena voolas alkohol (purunenud pudelitest). Reisiseltskond oli väga alatult rõõmsameelne, samas kui raul oli mitte nii rõõmsameelselt merehaige.

Helsingis, olls ära teinud elektroonilise check-ini, otsustasind pagasi drop-offi kenad näitsikud, et Namiibia reis lõpeb sealsamas. Nimelt kehtib viisa alates 15. septembrist, samas kui reis Helsingist Namiibia suunas algab reis juba päev varem, ning kenad tüdrukud leidsid, et ei, niimoodi küll ei saa. A. seepeale plaksutas oma mehelikke ripsmeid, H ja raul pööritasid efektselt silmi ning K tegi ütlemata kurba nägu, mispeale neiud leebusid.

K. kurb nägu. Pilt on illustreeriv.

Lennud olid muidu suisa masendavalt sündmustevaesed, kui välja arvata viimane, München-Windhoek üleöö-lend, mille käigus K ja A suutsid magada erinevates gravitatsiooni eiravates asendites, mille ainüksi vaatamisest sai raul seljanikastuse.

Päeva suurim üllatus oli siis, kui raul avastas, et kogu pagas on õnnelikult kohale jõudnud.

Aafrikas on enne päikesetõusu uskumatult külm - laias laastus kusagil 6 kraadi ning peale kahekümne nelja tunnist reisimist oli rauli IQ võrdne enam-vähem purjus paaviani omaga. Näiteks väljendus see selles, et kui meie lennujaama transferi-tüüp (kes ühtlasi on meie autorendifirma töötaja) oli meid edukalt meie öömajja toimetanud ning sirutas alandlikult käe raha järgi välja, siis raul raputas tema kätt mehiselt, pööras selja ning kõndis basseini suunas minema.

Bassein, mille tõttu jäi transferi-poisil raha saamata. Kusjuures, me ei jõudnudki siia kunagi ujuma.

Aga - veel mõned huvitavad tähelepanekud.

Taksodel ei ole taksomeetrit - tellides kaks korda samast firmast, et sõita samasse kohta, küsis teine juht et 'aga palju te sellele eelmisele tüübile maksite?'. Lolli peaga olime ausad, järgmine kord ütleme kaks korda väiksema summa.

Tipi jätmine ei ole vabatahtlik - lõunalauast tõustes küsiti meilt vähemalt kolm korda, et kas me ikka tippi jätame. Ära minnes hõigati seda veel selja tagant ka järgi: 'Kas te ikka tipi jätsite laua peale?'

Karbitäis tippi. Tipijätmine pole naljaasi.

Söögiportsjonid on gigantlikud.

Namiibia mõõdus portsjonite ärasöömine on raske tegevus. K. ja H. piinlemas.

Lõunalauas otsustasid K ja H, et raul on kaotanud igasuguse maskuliinsuse, ning ta on vaja meeleheitel koduperenaisest uuesti muuta Meheks suure M-iga. Selle tagajärjel nüüd raul enam ei aja nädal aega habet. Ilmselt saavad mõned Namiibia lapsed sellest hirmsad lapsepõlvehaavad, aga midagi pole teha.

Ma kirjutaks veel midagi, aga läpaka aku hakkab tühjaks saama. Iseenesest võiks ma ju tuua toast juhtme ja paneks laadima, aga see eeldaks, et ma pean oma laia varju pakkuva ning paradiisilinde täis oleva puu all helesinise basseini kõrval olevast lamamistoolist püsti tõusma. Andke andeks, aga on mõned ohvrid, mida ma lihtsalt ei ole nõus tooma.

Ma võib-olla natuke valetasin läpaka kohta, aga ideest saate aru.

Londiningi külalistemaja õhtul. Õhtusöögiks pakuti maailma parimat heartebeestifileed - ning see jäi vist kogu meie reisi jooksul parimaks toiduks mis me saime.

Igatahes, homme peaks saama kätte rendiauto ning sõitma sellega helesinise silmapiiri poole. Seda muidugi eeldusel, et meie lennujaama-transferpoiss ikka tahab meiel hommikul auto kätte anda. Vahest ta lihtsalt raputab mehelikult rauli kätt ja kõnnib minema.

Viimasest õhtust

Kui raul oli veetnud pingelise päeva uurides ilmateateid, lainekõrgusi, laevade vastupidavust tormile ning seda, kui palju maksaks potentsiaalselt see, kui Helsingisse minemise asemel lennata otse Berliini, saabus õhtuks rahu ja vaikus. Kusagil mässas torm ning raul teadis, et see, kas laevad hommikul väljuvad või mitte, on igatepidi tema võimusest väljas. Niisiis tegi raul seda, mida ta ise saab mõjutada ja mida ta ikka teeb niipea, kui puhkus algab.

Ta jäi haigeks.

Edu meile Namiibias või kus iganes me homme-ülehomme maandume. Kui kunagi saan netti, siis vahest ilmub siia veel ülevaateid erinevatest seiklustest. Kui mitte, siis saatke onu Murphyle pomm. Uskuge, ta on selle ära teeninud.

Murphyst

Murphy on selle konkreetse reisi peale uskumatult kuri. Ma ei üllatuks, kui oleme homme sunnitud sõitma Helsingisse helikopteriga.

Paanilistest viimastest ettevalmistustest

[17:11:03] Raul: tulin koju, mõtlesin et hakkan pakkima
[17:11:05] Raul: koristama
[17:11:10] Raul: jõhvikaid ära panema
[17:11:11] Raul: ...
[17:11:12] Raul: eip
[17:11:18] H: ma tean
[17:11:26] H: ma kruvisin fotokale külge oma uue objektiivi
[17:11:32] H: vaatasin kontoseisu
[17:11:35] H: ja nüüd
[17:11:38] H: näkää
[17:11:46] H: see on kõik tänaseks päevaks

lõpuks ometi ka elevantidest (mitte lõvidest)

õppetund: elevante tuleb Namiibias vaadata võimalikult kaugelt - sest nad on Namiibia kõige ohtlikumad tegelased. Seega on selgunud, et lõvide poolt ärasöömine ei ole pooltki nii tõenäoline tsenaarium kui elevandi poolt lapikuks tallatud saamine.


H: mul on ju täna vaja osta uus objektiiv kaamerale
H: ponimajesh
H: on vaja
Raul :Ooooo
H: millega saab kaugemal olevaid elevante suumida
Raul: nagu ma aru saan, siis elevantide pildistamise puhul on probleemiks pigem see, et kuidas nendest võimalikult kaugele saada....

viimased ettevalmistused?! (kuidas kellelegi)

Reisini on jäänud 10 päeva. Päevade arvu tean ma ainult ühel põhjusel- nimelt on kogu muu maailma jaoks tegemist vist aasta sündmusega. H läheb Aafrikasse- millal, kuhu, kellega, kellega, kellega, kellega, miks, kuhu. Aa, üks küsimus on veel alati - millal sa tagasi tuled?
Ise olen veel täpselt niikaugel oma organiseerumisega, et mõtlesin eile selle peale kus mu kohver võiks olla. Ja et kui ma oma kohvrit ei leia, siis mis võiks olla plaan B. Ma ei imestaks üldse, kui nt 13da septembri hommikul on mul endiselt kõik asjad pakkimata ja Rauli telefon on punane - minu kõnedest, mis algavad sõnadega: "ega sa ei võta kaasa......".
Ma kohe ei suuda sellest reisist hetkel rohkem erutuda kui nädalavahetusest Soomes. Ja sinna pole ju peale ID-kaardi suurt midagi vaja kaasa võtta :P

Kadestamisest

'Reisimine on kallis lõbu,' nendib raul kurvalt matkapoes, olles just korralike matkajalanõude eest välja käinud summa, mille eest mõni himbade hõim võiks ennast sada aastat ära toita.

'Seda küll,' nendib tore müüjapoiss leti taga. 'Teisest küljest muidugi, mind vähemalt teeb kadedaks, et sa saad Aafrikasse minna...'

 Mõttepaus.

 '...muidugi, kui lõvid sind ära söövad, siis ma ei kadesta,' lõpetab ta lause.

Ma hakkan juba vaikselt kartma. Loodetavasti need jalanõud tekitavad lõvile vähemalt kõhukinnisuse.

Meditsiinist

Raul läheb reisinõustamiskabinetti, et saada kohustuslikud süstlatorked enne äraminekut. Kabinetis on kena noor tüdruk, kes avab veebist Namiibia kohta käiva veebilehe ja vuristab seal oleva teksti ette, suskab rauli paar korda nõelaga, kirjutab välja malaariatabletid ja metsiku arve.

'Nii, head reisi siis, haigeks ei tohiks sa jääda,' ütleb ta lõpuks, kui raul ennast minema asutab.
'Nojah, ega see vist lõvide poolt ärasöömist ei takista,' irvitab raul morbiidselt.
'Noh, ikka parem kui tüüfusesse surra,' irvitab arst sama morbiidselt vastu.

Raul paneb ukse väljastpoolt kinni ja tunneb, et ta vist on armunud.

Seejärel minek alla apteeki malaariatablettide järgi. Apteegis on veel kenam noor apteeker, kes annab raulile tabletid ja küsib, et kuhu ta läheb.
'Namiibiasse,' vastab raul.
'Oi, vaata siis et lõvid sind ära ei söö, selle vastu need tabletid ei aita,' selgitab apteeker rõõmsalt.

Registreerimisest

Raul mõtles et ta registreerib ennast välisministeeriumi kodulehel kui Namiibiasse mineja. Küll aga tekkis tõsine tõrge, kui pidi vastama küsimusele 'Kontaktandmed välisriigis (täpne aadress, telefoni/faksi number, e-post)'.

Kuidas ma kirjutan, et mu täpne aadress on neljarattaline auto kusagil kõrbes? Samuti, kust saaksin ma nende lõvide, kelle seedetraktiga ma ilmselt intiimselt tuttavaks saan, meiliaadresse?

Viimasest kuust

Viimane kuu enne Namiibiat. Jeeli-jeeli kolmkümmend päeva veel. Siis tuleb laev ja lennuk ja auto ja elevant. Ja sebra. Ja kaelkirjak ja lõvi. Ning, tõenäoliselt vahetult peale seda, ka lõvi seedekulgla.

Arusaamatustest

[18:39:01] Raul: saad aru
[18:39:04] Raul: ei ole olemas
[18:39:09] Raul: see pole normaalne
[18:39:10] Raul: lihtsalt
[18:39:42] Raul: tahtsin just hüpata, et olen namiibiaks igakülgselt valmis, et ostsin eile ropu raha eest uue ipodi
[18:40:02] Raul: kus on igasugused vajalikud asjad sees, nagu näiteks angry birdi mäng
[18:40:27] Raul: aga mõtlesin, et ootan sellega, kuni saan oma õhtusöögi valmis (viinerid ketšupiga)
[18:40:31] Raul: ja kui sain valmis
[18:40:34] Raul: istusin arvuti ette sööma
[18:40:37] H: ma juba naeran
[18:40:39] Raul: hakkasin sulle kirjutama
[18:40:48] Raul: võtsin kahvli
[18:40:53] Raul: kahvel läks ipodi külge
[18:40:55] Raul: ipod kukkus
[18:40:58] Raul: kõlari pealt
[18:41:00] Raul: täpselt
[18:41:16] Raul: ketšupi sisse
[18:41:59] Raul: mismõttes
[18:42:07] Raul: mul on nüüd maailma kõige ketšupisem ipod
[18:42:29] Raul: esimene emotsioon oli see vee alla panna ja puhtaks pesta
[18:42:38] Raul: aga mõistus tuli sekund enne seda koju
[18:42:47] H: raul
[18:42:54] Raul: viinerid on ka ära jahtunud nüüd
[18:42:57] Raul: kõik on halvasti
[18:43:04] H: st mul ei olegi midagi muud öelda kui raul

Viisade kättesaamisest

See oli kaunis hetk kui Adam (nimi muudetud), kes tuli Rootsist (riigi nimi muudetud), ulatas Hellas Hundis (pubi nimi muudetud) raulile neli passi, mille sisse oli tembeldatud neli Namiibia (riigi nimi muutmata) viisat.

Ma ütleks isegi, et see oli ülev. Hetkeks oli tunne, justkui oleks kõik Hellas Hundis viibinud pool- ja täiesti purjus tüübid seisnud ja aplodeerinud rauli viisataotlemisel sooritatud ennastületavate kangelastegude peale. Raul nägi vaimusilmas juba liivadüüne ja kuulis lõvi möirgamist, loojuv päike kuldas passide tuhmpunaseid kaasi ja raul raius selle vaatepildi omale igaveseks mälusse. See oli eepiline moment.

Seejärel pillas raul oma passi õllekannu (joogi nimi muudetud).

Ootamistest

From: Adam (adam@omnomnom.se)
Date: Tue, Aug 2, 2011 at 12:40 PM
Subject: Re: Question
To: raul (murphymärgunenägu@namiibia.com)


I'm a delightful to inform you that the passports are now in my possession. Now the next obstacle is to bring them with me.

/Adam

Kui viisaepopöa homme edukalt lõpeb, siis ei pane enam kunagi konni tüdrukute telki.

Veel korra kõrvalepõigetest

Olles Glasgows, otsustas raul kasutada aega efektiivselt ja valmistuda Namiibiaks - mis antud kontekstis tähendab erinevate vajalike (valdavalt heledates toonides) riideesemete kokkuostmist. Kuna ka sõpradele-sugulastele oli vaja üht-teist kaasa võtta, siis raul investeeris lisaks ka mitmesse purki Šoti rahvuslimonaadi - oranž Irn Bru.

Muidugi transpordi käigus jõudis valdav osa kotis olevaid purke oma maise elutee lõppu, ning kõik rauli heledates toonides asjad muutusid ebaühtlaselt erkoranžiks. Lisaks hakkas nii kott kui ka tumedates toonides riided värvi andma, nii et kui raul nüüd näiteks algselt valge olnud särgi selga paneb, siis näeb ta välja nagu oranži-sinisekirju sebra.

Maskeeringuks polegi vast kõige kehvem.

Kõrvalpõigetest

Mitte küll otseselt Namiibiaga seoses aga... raul jõudis järjekordselt Glasgowsse, tegi hotelli check-ini ära, maksis 11 naela kahe päeva interneti eest ja avastas tuppa jõudes, et toas on internet täpselt ühes kohas, ehk wc potis.

Ma ei saa aru miks minuga nii juhtub.

Saatmistest

Viisataotlused on saadetud Stockholmi. Pääsküla postkontoris võttis mu paki vastu umbkeelne tädi, kes rääkis midagi, millest raul päris täpselt aru ei saanud ja kirjutas ümbrikule midagi, mida raul päris täpselt ei näinud. Meenutas sõna 'Rootsi'.

Võis muidugi olla ka 'Rwanda'. Või 'Tootsi'. Või 'Vladivostok'.

N-tähega algavatest riikidest

[2011-06-29 15:51:59] RT: seda et.. kas me pühaba grillitame. ja et kas me enne laulupeole ka lähme?
[2011-06-29 15:52:41] Raul: ma tegelikult ei ole grillimise osas kaugemale mõelnud kui see teie kutsumise etapp
[2011-06-29 15:53:00] Raul: miskipärast oli tunne, et ülejäänud korraldub iseenesest
[2011-06-29 15:53:04] RT: ja H- sellise organiseerituse tasemega inimesega lähed sa aafrikasse!!
[2011-06-29 15:53:26] Raul: H praegu ilmselt uurib võimalusi lennupileti eest raha tagasisaamiseks
[2011-06-29 15:56:45] H: raul on korraldanud kogu meie reisi. seega - on võimalus et ma igaks juhuks broneerin mingi hotelli kaheks nädalaks namiibia pealinnas :P
[2011-06-29 15:58:05] Raul: mhm, oleks hea, ma pole julgenud kuupäevi doublechekkida kui ma neid ööbimiskohti Nigeeriasse broneerisin
[2011-06-29 15:59:05] Raul: aga iseenesest pole hullu, autorendi ma korraldasin ära Nikaraagua odavaima firmaga, nii et see on ikka olemas
[2011-06-29 16:00:37] Raul: kütus on küll ostmata, aga Nepaalis on kütus odav
[2011-06-29 16:00:55] H: misasja?!
[2011-06-29 16:00:59] H: issand jumal

Rahamaksmisest

Viisataotlustasu makstud. Võtan kuni kuu lõpuni nüüd vastu toiduannetusi.

Pildistamisest

H avastab, et viisataotluse jaoks on vaja ka pilte ning läheb suvalisse fotostuudiosse neid tegema. Raul, kes samal ajal istub natuke nukralt kontoris laua taga, hakkab ootamatult saama telefonikõnesid, kus meelt heitva häälega H küsib, et kui suured need pildid peavad olema. Telefonikõne taustal keegi karjub koleda häälega. Raul on nagu taevast kukkunud ega tea midagi, ajab mingit jama ameerika nõuetest ja tollidest.

Natukese aja pärast helistab H uuesti ja ütleb, et kui raul tahab kohtuda Hästi Kurja Tädiga ja saada väga koledaid passipilte, siis ta peaks minema samasse kohta pildistama. Raul manab näole oma kõige võluvama naeratuse ja lähebki.

Kuuldes, et raul tahab Namiibia viisa jaoks pilte, ütleb Hästi Kuri Tädi sügava põlgusega, et näh, siin enne käis ka mingisugune kes tahtis neidsamu pilte, aga ei teadnud kui suuri. Raul naeratab ja ütleb, et käivad siin ka igasugused ja et tema võtaks sama suured. Tädi peaaegu naeratab ka, või siis vähemalt lõpetab hammaste kiristamise.

Siis hakkab raul maksma. Makseterminal ei kõssagi ja ei aktsepteeri rauli kaarti. Tädi ütleb et raul võtaks kaardi välja ja pistaks uuesti sisse ja kui raul nii teeb, siis terminal teeb plaks ja sureb ära. Hästi Kuri Tädi, kes vahepeal oli juba Mitte Enam Nii Kuri Tädi, muutub Natuke Karjuvaks Väga Kurjaks Tädiks. Raul maksab sularahas ja poeb peitu riiuli taha, kus teda ootab Suur Karvane Vaikiv Mees. Raul mõtleb et teda nüüd hakatakse vist peksma, aga tehakse temast hoopis hästi kole pilt ja öeldakse, et tule kümne minuti pärast tagasi. Seejärel istub Suur Karvane Mees arvuti taha ning lööb rõõmsalt lahti pildid poolalasti naistega.

Kui raul kümne minuti pärast tagasi tuleb, siis Hästi Kuri Tädi taob terminali rusikaga. Raul haarab pooljoostes pildid ja teeb et minema saab.

Väikestest võitudest

Pole veel tehnikat, millega seotud probleeme ei lahendaks selle vastu seina löömine. Nüüd on mul Namiibia kaart GPSis. Keele sai samuti eestikeeleseks.

Vähemalt ma arvan et see on eesti keel. Kirjatüüp, milles tekst on edasiantud, näeb välja nagu paganlik segu araabia sümbolitest ja kirillitsast.

GPSitamisest

Raul hüppas taas kord Namiibia lainele ja võttis seekord ette GPSi. Mõeldud tehtud. Pannud Esivanema selja tagant pihta vajaliku ühendusjuhtme, maksis raul ära vajaliku 15 euri Namiibia kaardi eest ja tõmbas kaardi arvutisse.

Nüüd on mul olemas juhtmega arvuti külge ühendatud GPS ja kõik klapib. Ainuke lahkarvamus on selles, et kaart ei kipu üldse juhet mööda GPSi ronima. Pigem ta, sunnik, töötab aktiivselt sellele vastu.

Mu GPS räägib nüüd hiina keeles.

Unenägudest

Raul nägi öösel unes, et Namiibiasse mineva lennu alguspunkt muutus - et lennuk väljub nüüd Helsingi asemel Varssavist. Seejärel jäin Varssavisse minevast bussist maha.

See polnud just üks mu parimaid unenägusid.

juuli

SELLE REISI ETTEVALMISTUS ÜLETAB K6IK EELNEVAD. JUST IKKAGI SELGUS, ET MINU PASS EI OLE VIISAK6LBULIK. KUNA S6IDAN HOMME JÄLLE EESTIST ÄRA, SIIS PEAN VARAHOMMIKUL LEIDMA AEGA, ET JOOSTA KODAK JA MIG AMETISSE - BIOMEETRILIST PASSI TAOTLEMA. ÜLDISELT ON MURPHY SELLE KONKREETSE AAFRIKA REISI PEALE IKKA PÄRIS TIGE;.....AGA MA EI KAVATSE VEEL ALLA ANDA!

76st Namiibiani jäänud päevast

Seljakott sai testitud. Põhi ei kukkunud alt ära. Ei ilmutanud ta ka erilist valmidust purjetada Glasgow asemel päikeselisele Bermudale.

Ütleks et võib minna Namiibiasse küll. Ja vahest mujalegi.

Ning enam-vähem peaks ka marsruut olemas olema:

View Larger Map

Kaardi peal siis 'L' tähistab reisi algus- ja lõpp-punkti, 'B' seda kohta, kus auto lootusetult katki läheb ning kõik ülejäänud tähed neid kohti, millest me võime Lonely Planeti raamatust lugeda, sel ajal kui me kaks nädalat liivas kinni istume.

Ostmistest

Jätkates juttu seljakottidest, siis raul ei osanud eluga muud paremat peale hakata kui minna ja lõpuks osta omale korralik matkaseljakott. Teinud põhjaliku taustuuringu netis ostis ta lõpuks muidugi selle, mida netis polnud kusagil mainitud, aga mis ometi on piisavalt suur, et sinna ära mahutada vähemalt kaks paljasjalgset bušmani või üks sokkides himba.

Nüüd kavatsen öösel näha und sellest, kuidas raul sõidab ühes lennukis Namiibia poole ja tema uus fäänsi seljakott purjetab teises lennukis Buenos Airesesse.

Nimetame seda vaimseks ettevalmistuseks.

Kaasavõtmistest

http://www.rei.com/pdf/expertadvice/Checklists/backpacking.pdf

Üsna ilus nimekiri asjadest, mida võiks reisile seljakotti kaasa panna. Mingi hetk teen sellest ka nimekirja selle alusel, mis on olemas ja mida peaks ostma.

Rahakott tundub olevat kergem juba ainuüksi selle peale mõtlemisest.

Headest nõuannetest

raul: ma pean omale uue seljakoti ostma
Ilmar: soovitan eastpaki või räägid matakast?
raul: matakast?
Ilmar: matkaseljakott, matkakas
raul: aaa
raul: mul on mõlemat vaja
raul: matkaseljakoti osas vaatan sõjaväekottide poole
Ilmar: liiga suured
Ilmar: võtad liiga palju asju kaasa
Ilmar: pärast imestad, et miks mul autoaku kaasas oli.... jms

Kontrastidest

Ahjaa, ja kui keegi veel pole päris täpselt aru saanud, mis vahe on Aafrikasse minekul ja keskmisel Euroopa turismireisil...

...Siis võib klikata siia.

Autorendist

Kuna raul on juba autorendi deposiidi ära maksnud, siis igaks juhuks siia juurde ka link, et mida selle renditud autoga ei tohi Namiibias teha.

http://www.ascocarhire.com/damages.htm

Bookimistest endiselt

Paistab, et bookimiste saaga ei taha lõppeda kuidagi. Kuna 60 päeva enne saabumist peab olema NWR laagrite eest makstud 100% tasust, siis mõtlesin, et tegeleks sellega ka natuke. Kuna pangaülekanne läheks lisaks maksma mingi 10 euri, siis proovisin krediitkaardiga - järjekordsed vormid täidetud, skännitud ja saadetud Aafrika mustadesse avarustesse.

Endised paljasjalgsed bušmanid võivad varsti avada sokipoe.

Mõjutamisest

'Ega töö pole elevant kes eest ära jookseb,' ütles Anneli täna kontoris enne kojuminekut.

Paistab, et rauli Namiiba-värk hakkab mõjutama ka Primuse keskkontorit.

Ostmistest

Raul läks poodi ja ostis omale pulsikella. Nüüd, kui on vaja Namiibias lõvide eest ära joosta, siis tean täpselt, mis on selle ajal mu pulsisagedus ning palju kaloreid ma ärajoostes põletan - jääb lõvidele vähem süüa.

Kinnitustest

NWR kirjutas ning ütles, et ma pean tegema neile täismahus ülekande 16. juuliks nii Sesriemi kui Halali laagri osas. Muidu polekski hullu, aga rahvusvahelised rahaülekanded maksavad ligi 5 euri tükk ja ma pole seda eelarvesse planeerinud.

Viu-viu.

Kolmest viimasest kuust

NWR kinnitas Halali laagriplatsi bookingu ja võttis minult järjekordsed 60 NADi. Mõni paljasjalgne bušman saab nüüd uute sokkidega ringi vudida.

Ja ma endiselt ei saa päris hästi aru, mismoodi ja mis ajaks pean ma ülejäänud raha neile maksma.

Ja tänasest on Namiibia reisini täpselt kolm kuud. See tähendab, et peab hakkama tegelema viisade ja vaktsineerimistega. Aicarramba!

Puhkustest

Tuli meelde ka puhkus ära muuta nädala jagu varasemaks ning siis suunasin selle kinnitamiseks valele inimesele.

Kui juba minna Namiibiasse, siis teha seda stiilselt.

Bookimistest ja ärasuremistest

Ametlik kinnitus Sesriemi laagri bookimise osas saabus täna. Lisaks, vaatamata sellele, et ma Primuse seminarilt tulles surin bussis natuke ära, suutsin omale hetkeks piisavalt elu sisse puhuda, et saata järjekordsele bušmanile oma krediitkaardiinfo.

Hea õnne korral see bušman kinnitab Halali laagriplatsi broneeringu ja võtab kaardilt maha deposiidi. Veel parema õnne korral peab raul meeles, et lõplikud tasud täies mahus tuleb maksta juulikuus.

Aga nüüd tagasi oluliste asjade juurde - jätkame edukalt ärasuremist.

Sassiajamisest

Episood reisi planeerimisest:

[2011-05-05 16:27:47] Raul: ma olen vist idioot või midagi
[2011-05-05 16:28:36] Raul aga mulle justkui tundub, et ma leidsin autorendifirma, mis pakub autorenti 13 päevaks 749 euri eest
[2011-05-05 16:28:51] H: sapakas?
[2011-05-05 16:28:58] Raul: nissan navara
[2011-05-05 16:29:02] Raul: laagrivarustusega
[2011-05-05 16:29:40] Raul: aa, ei
[2011-05-05 16:29:43] Raul: see on mingi kala
[2011-05-05 16:30:00] Raul: kui converdin ringi eurodesse, siis tuleb 417 euri päev per nägu
[2011-05-05 16:30:11] Raul: aga kui hakkad bookima, siis ütleb, et 1100 US dollarit
[2011-05-05 16:30:46] H: 417 euri päev per nägu?
[2011-05-05 16:30:55] Raul: err
[2011-05-05 16:30:58] Raul: per trip per nägu
[2011-05-05 16:31:13] Raul: okei
[2011-05-05 16:31:14] Raul: jep
[2011-05-05 16:31:16] Raul: ma olen idioot
[2011-05-05 16:31:22] Raul: ärge laske mul kunagi autosid broneerida, eks
[2011-05-05 16:31:52] H: mis sa tegid
[2011-05-05 16:31:52] Raule: ma oskasin mingi trikiga USD ja NAD segamini ajada
[2011-05-05 16:32:22] H: noh, jõuame kohale ja avastame et oled broneerinud meile 4 jalgratast
[2011-05-05 16:32:25] H: ja ühe priimuse

troopika Eestis - reisini 3 kuud

Nõudsin Raulilt välja, et mina tahan ka blogi kasutaja õigusi.

Raul on äärmiselt lahke nagu alati - või siis ta ei julge mulle lihtsalt vastu vaielda. Hierarhia on meil paigas - nagu lõvikarjas.Ma loodan, et see jääb nii ka reisi ajal :)

tsiteerin ka siinkohal Rauli: "sellepärast ma polegi üldse muretsenud mis turvameetmeid Namiibias kasutada, sest by default olen mõelnud, et sa käänaksid kringliks iga õnnetu lõvi kes meie auto aknast julgeb sisse piiluda"

Seega esimene soovitus kõigile reisijatele - võtke kaasa üks kange naine ja pooled teie mured on lahendatud.

Teine soovitus - võtke kaasa Raul. Üldiselt on Raul väga hästi kogu planeerimisega hakkama saanud. Natuke mu hinges küll närib kahtlus, et kohale jõudes on meid pandud ootama 4X4 jalgratast või et kolmandal päeval oleme lootusetult kusagil mambuvambutsamubusse ära eksinud, aga mis siis ikka - mida üllatusterohkem, seda lõbusam. Seega soovitan Rauli.

Paanikast

Appi, NWR nõuab juba ettemakset.

Pealegi mõtlesin ma ringi ja üldse ei taha Namutoni laagrisse minna. See asub paar kilomeetrit Etosha piirist eemal ning kui sealkandis ööbida, siis oleks mõistlikum/odavam juba väljaspool ööbida. Lisaks pole ma üldse kindel, kas tahaks minna peale Etoshat Obwambwhambwambwambamamba maale (põhja poole), või hoopis sõita lõunasse ja itta Damaralandi.

Tegin uue bookingu hoopis Halali laagriplatsi osas - see on parajasti Etosha keskel, nii et siis saab vaadata kuhupoole liikuda.

Aga krediitkaardidetailid saatsin Sesriemi laagri bookingu jaoks ikkagi NWRi. Igal paljasjalgsel busmanil on varsti rauli krediitkaardiinfo. Loodetavasti nad ostavad endale selle info eest midagi ilusat.

Ülevaatest

Niisiis, mis meil on praeguseks olemas:

1) Lennupiletid. Loodetavasti on kõigil samal päeval/samal ajal lennud samasse sihtkohta. Pole julgenud kellegi käest küsida veel.

2) Ööbimised Swakopmundis (23.-27. september), Windhoekis (15. ja 28. september) , Etoshas (Namutoni, 17. september) ja Sesriem (27. september). Pean veel raha neile kandma mingi hetk ka.

3) Autorent. Autorendifirma esindaja tuleb meile lennujaama vastu ja viib meid hotelli, järgmisel päeval korjab hotellist peale ja viib kontorisse, kus me auto kätte saame.

4) Reisikindlustus (kuldkaardiga).

Veel teha:

1) Ööbimine kusagil trassil Windhoek-Etosha 16. septembri. Võimaliud variandid on Outjo kandis või siis minna Tsumebi poole. Samas, kuna me oleme Namutoni laagris 17., siis oleks mõistlik Etoshasse siseneda lõunapoolsest väravast, kuigi siis jääb meil kuldne kolmnurk Otavi-Tsumeb-Grootfontein täitsa nägemata. Mõtlen veel.

2) Viisad - teeme juulis. Leiame sõbra rootsist kes viisad ära toob. Namiibia saatkonnaga suhtlemine on nagu loodusõnnetus.

3) Vaktsineerimised - juulis.

4) Nimekiri asjadest, mis on vaja kaasa võtta - tegelen jooksvalt.

5) Üldine paanitsemine ja asjade äraunustamine: septembri algus.

Imestusest

Ma ei suuda uskuda oma silmi. Autorendifirma kirjutas ja ütles, et kõik on korras ning broneering on kinnitatud. NWR kirjutas ja confirmis Sesriemi ja Namutoni laagriplatside bookingu samuti ära.

Selline asi võtab lihtsalt sõnatuks. Nüüd siis aga paikvaatleme TLÜ ära nii et jupid taga ja siis vahest kanname veel raha Namiibiasse üle.

Uuesti Namiibias

Lisaks VÕTA tuleviku osaprognoosidele, tagasisideküsimustikupakkumisteküsimisetele, kaasfinantseeringuotsingutele ja meeleheitele hüppas raul korraks üle pika aja läbi ka Namiibia lainelt.

Eelkõige kirjutasin autorendifirmale, et mis on saanud minu kahesajast eurost mis ma neile deposiidiks saatsin ning lisaks püüdsin bookida Namutoni ja Sesriemi laagriplatse läbi NWR veebi, kuna Cardboard Box on stabiilselt keeldunud kolme nädala jooksul vastamast. Nüüd siis saab lisaks Cardboardile ka NWR mind hakata ignoreerima.