See algab kell viis hommikul pimedas laagri
kokkupakkimisega.
Päeva marsruudiks on taas kord lahkuda Kaoklandist ning
sõita tagasi Damaralandi, vaatama Twyfelfonteini iidseid kaljugraveeringuid.
Kilometraažis tähendab see vahest natuke vähem kui Outjost Opuwosse sõitmine,
kuid teed on samad ning väga palju vaheldust ei paku. Rooli ronib A., kes meie
teele jääva kuru läbib seekord ilma neljaveota. Kummalisel kombel jääb teele
ette tunduvalt rohkem loomi kui varem – pidevalt jooksevad üle tee springbokid
ja kudud, eemal sebivad jaanalinnud ning aeg-ajalt peab jääma seisma ning
aeglaselt manööverdama tee peal tsillivate lehma- ja kitsekarjade vahel.
Twyfelfontaini tee ääres viitab silt damarade muuseumile –
ning otsustatakse teha seal kiire vahepeatus. Damarad on hõim, kes on lähedalt
suguluses bušmanidega – ka nende keel on väga sarnane, hõlmates endas nelja
’klikki’ – häälitsused, mida tehakse keelega. Noor poiss nimega Desmond selgitab
perfektses inglise keeles, kuidas on damarad iidsetest aegadest saadik elanud –
tuld teinud, tantsinud, tööriistu valmistanud, nahku töödelnud, haiguseid
ravinud (paistetuse ning valulike liigeste puhul näiteks aitab
elevandisõnnikukompress) ja mänge mänginud. Õpetatakse Aafrika traditsioonilist
lauamängu, mis hõlmab endas liiva sisse uuristatud auke ja kivisid ning nende
ringitõstmist ning mis on sama populaarne kui male mujal maailmas. Damarad ei
pidanud sõdu – kõik konfliktid lahendati seda mängu mängides – näiteks kui üks
külavanem nõudis endale teise külavanema küla, siis nad mängisid omavahel ning
külad jäid võitjale.
Demonstreeritakse ka multifunktsionaalset tööriista,
millega saab puhastada kitsenahku, raiuda puid, tõmmata piipu ning vajadusel
peksta naist.
Nagu juba traditsiooniks saanud, on muuseumi juurde üles
seatud ka turistipood, kust saab osta hirmsa hinna eest erinevat kohapeal
toodetud nänni.
Twyfelfontein iseenesest on imeline - erkpunastest kaljudest
ja kivirahnudest ümbritsetud kuldne org, laialipillutatud roheliste põõsaste ja
puudega. Seal asuvad 5000 aastat vanad bušmanide kaljujoonised – ühed vanimad
maailmas ning paremini säilinud. Kvartstööriistadega on pehmesse kivisse
graveeritud erinevate loomade – sebrad, springbokid, kaelkirjakud, pingviinid,
hülged, ninasarvikud jms – kujutised. Lisaks on seal üks 5000 aastat vana
tahvel- lai punane kivi, kus peal on bušmanite lapsed harjutanud loomade
graveerimist.
Graveeringuid demonsteerib meile rõõmsameelne giid, kes
kannab t-särki, milles on suured näritud augud. Ühe joonise juures märgatakse
hiiglaslikku rotti, kes piilub kivide vahelt välja. Peale kohustuslikku
rotinägemiskarjumist näidatakse rotti ka giidile. Giid ignoreerib rotti, ütleb,
et kuigi tema ja see rott on juba vanad sõbrad, näriski see sunnik tal t-särgi
sisse augud, nii et tema on nüüd solvunud ja enam rotiga tegemist teha ei taha.
Ööbimiskoha otsingul ilmneb ootamatu tõrge. Ühtesid kaardil
olevaid laagriplatse ei leia, teised on täis bookitud. Mingi hetk tekib raulil
ka kahtlus, et nad on natuke eksinud – aga siis leitakse tee kõrval üks pisike
laagriplats, kus on vaba koht saadaval. Laagriplatsile sõites avastatakse, et
see asub väikese künka otsas hiiglasliku punase graniitrahnude kuhja jalamil,
seal on maailma kõige kaunima vaatega vabaõhu-wc – võid istuda potil ning
imetled all olevat piiritut loodust. Lisaks on seal hiigelsuur kivi, mis seisab
kahe-kolme jala peal, läbimõõduga kusagil 5 sentimeetrit – kuidas see ikka veel
seisab, on müstiline.
Järgneva päeva plaane arutades avastab raul, et nad on
pannud ühe päevaga oma planeerimistes mööda, ning selle asemel, et järgmisel
päeval rõõmsalt maanduda ookeaniäärse kuurortlinna Swakopmundi eelnevalt
broneeritud korterisse, peavad nad kusagilt omale veel üheks ööks öömaja
leidma.
Raul veedab vähesed viimased minutid päikesevalgust,
turnides kõrvaloleva kivirahnuhunnikul ja imetledes kõrgelt mäe otsast
päikeseloojangut. Üleval on tuuline, jooksevad ringi suure sabaga rotid ning
natuke oravate moodi loomad ja tuul kipub natuke rauli kivide otsast alla
puhuma, aga mis sellest – vaated päikeseloojangul üle Namiibia Damaralandi
maastiku on imelised.
No comments:
Post a Comment