See algab sellega, et kõigil tuleb mingil minimaalsel tasemel
eluvaim uuesti sisse.
Otseselt inimeseks ei saa vist veel meid päris nimetada,
aga millekski inimeselaadseks küll. Raul endiselt peab hirmuäratavat võitlust oma
siseorganitega, et need püsiks seal kus nad looduse poolt on seatud, kuid elu tundub peaaegu elatav.
Päeva plaaniks on ringsõit mööda merd, delfiinide ja vaalade
vaatlus ning peale seda 4x4 autoga kõrbes ringi sõitmine sellises kohas nagu
Sandwich Harbor, kus on palju liiva ja merd. Tõsiselt.
Lahele viib väike katamaraan. Raul istub maha, tegeleb
aktiivselt ajude väljutamisega nina kaudu ning imetleb ümbrust.
’Oi, näe, pelikanid,’ mõtleb ta. ’Ja seal on kajakad. Ja
meri. Ja tuul on – vist läheb külmaks. Ja siin on hulk karjuvaid reisijaid ja
suur hüljes, kes just parajasti mööda treppi meie laeva ronib ja hambaid näitab.’
Paistab, et kohalikel hüljestel on kombeks ronida turistide
laeva kalu norima ning neile on pandud nimed. Kapten selgitab, et praegune on
Popeye ja tema on tore, aga et me hoiaks eemale Nilsist, et see, sunnik, kipub
hammustama. Raul ootab põnevusega, aga Nils näole ei anna ning see blogipostitus
saab sellevõrra sisutum, aga selles võite süüdistada siis Nilsi.
(Nilsi nimi tuleneb meid sõidutava firma konkurendist – firma bossi nimi on Nils ning sageli olevat üle
lahe kuulda, kuidas ta oma alluvaid sõimab kui ta halvas tujus on, nii et Nils
oli tigedale hülgele nime osas esimene valik)
Vaalad, sindrid, ei anna ennast näole ja delfiinid vibutavad
kusagil eemal ning austrikasvandus on patakas tünne vees ulpimas.
Kusagil poole reisi peal aga tõstetakse meid laeva pealt
maha, topitakse vanasse Nissan Patrolisse, ning meie autojuht, 21-aastane
mehaanikainseneri kraadiga paljasjalgne Jim kärutab meid mööda liivadüüne
minema kiirusega 80 kilomeetrit tunnis. Igaks juhuks küsib, kas meile ameerika
mäed meeldivad, ning seejärel hakkab tegema düünidel müstilisi surmasõlmi ja K.
ning H. karjuvad kohusetundlikult häält kähedaks.
Meie konvois on kaks autot, teist juhib tubli eesti
rullnoka-sarnane tüüp, kes keeldub uskumast, et Eesti asub samal planeedil kui
Namiibia ning temalt tuleb nagu küllussarvest traditsioonilisi nalju nagu ’E-Stonia?
You got lots of stones? Or are you all stoned all the time? Grow a’lot of weed,
eye?’.
Sandwich Harbour on iseenesest imeline – hiiglaslikud düünid,
mis langevad otse vahutavasse ookeani. Kusagil seal vahepeal tehakse ka
tillukeses oaasis peatus, laotatakse lauale valge lina ning serveeritakse lõunaks
värskeid austreid šampanjaga. Laua ümber on lisaks terve patakas prantslasi ja
teisi turiste, ning eestlased hoiavad oma rahvuse lippu kõrgel ka
rahvusvahelisel tasandil, kui A. laua ääres tooliga ümber kukub ning H.
vaikselt austrikarpe taskusse sokutab, et kodustele tuua, samaaegselt üle
kogu laua kõvasti pläkutades ja kontrollimatult A. kukkumise üle naerdes –
mistõttu see kukub peaaegu uuesti ümber
Tagasisõidul veedetakse aega sellega, et püütakse õpetada
Jim hääldama sõna ’hüljes’. Ei õnnestu. Proovitakse seda õpetada ka läbi raadio
teist autot juhtivale rullnokale, kuid see ei võta vedu ning lisaks endiselt ei
usu ta, et selline riik nagu Eesti olemas on. Õhtuks soovitab Jim, et kuna
tegemist on meie viimase õhtuga Swakopmundis, siis võiks me minna mingisse
baari, mille nimi meil küll ununeb koheselt, kuid kus on seina peal linnu pilt.
Linnu pildiga pubi leitaksegi õhtul üsna muretult ning
mõneti üllatuslikult sulandutakse isegi seltskonda. Baaris on praktiliselt
eranditult valged ning nagu ikka, hakkab jutt keerlema Eesti ja eestlaste üle.
Mingil hetkel hakkab meie ümber tekkima järjest rohkem inimesi, järjest rohkem
kohalikke kes meile välja teevad ning vestlus muutub sõbralikumaks ja
avatumaks. Käima hakkavad gongilöögid – kogu baarile väljategemised.
Konkurentsitult kõige populaarsem on A., kes on sisse seadnud ütlemata soojad
suhted pubi omanikuga, kes ka ise aktiivselt tegeleb ajurakkude hävitamisega,
kuid oma osa saavad kõik ning raul mõtleb, et okei, see nüüd vist kisub jamaks.
Mingi hetk, kui kohalik valge poiss paneb raulile selja
tagant hellalt karvased käed ümber ning toetab õrnalt oma habetunud pea rauli
õlale, mõtleb raul, et okei, asi kisub vist tõesti jamaks ja et aeg oleks äkki
kaduda. Krabades kaasa ka A., kelle veres olev alkoholitase on lugematute kohalike
poolt välja tehtud šottide tagajärjel hirmuäratava kiirusega lähenemas
fataalsele, jätavad nad väga alatult tüdrukud baari ning tuiguvad keskööl ära
kodu poole.
Tüdrukud jõuavad koju kell kolm öösel või midagi sealkandis,
kui baar kinni pannakse ning maani purjus inimesed tuiguvad oma autode juurde,
et rooli istuda ja sinka-vonka minema sõita. ’Ohutum ikka kui kõndida,’ ütlevad
nad ise selle kohta.