See algab sellega, et esimest korda ei pea me hommikul
laagrit kokku panema, mis on teretulnud vaheldus.
Paar sõna ka laagriplatsidest. Namiibias on väga palju
erinevaid laagriplatse, kus on võimalik peatuda – nii et telkimine, või siis
nii, nagu meie sõidame – telgid auto katustel – on täiesti mõistlik viis
reisimiseks. Enamasti on laagriplatsid üsna odavad (autokoht+ lisasumma iga
inimese kohta), seal on olemas põhilised elementaarsed asjad – nagu wc, dušid
(enamasti sooja veega, kuid on ka erandeid) ning võimalus kasutada elektrit
(kuna Namiibia kasutab natuke teistsuguseid pistikuid, siis Euroopa tehnika
jaoks on vaja adaptereid). Samuti on osadel hotellidel oma laagriplatsid, ning
nendes ööbides on võimalik kasutada ka kõiki hotelli rõõme, nagu basseinid,
restoranid, internet ja muu selline.
(Laagriplatside elu-oluga harjumine võtab natuke aega. Raul
läks ühel õhtul hambaid pesema, vaatas kraanikaussi ja oli natuke üllatunud,
kui kraanikauss talle vastu vaatas – seal sees oli hiiglaslik rohutirts, kes
oli ilmselt otsustanud samuti hakata suuremat rõhku panema hügieenile.
Igasuguseid satikaid ja mardikaid on siin piisavalt ning neile meeldib
sellistes avatud kohtades kraanikaussidesse koguneda ilmselt. Igasuguseid
sisalikke ja gekosid on ka kõik kohad paksult täis).
Kuuenda päeva plaaniks on eelkõige tutvuda natuke kohalike
elu-oluga. Hommikuks on planeeritud külastada himbasid, õhtupoole natuke Opuwos
ringi vaadata ja puhata – kõigil on eelmise päeva ülipikast marsruudist kõrini.
Himbad on üks Namiibia kõige värvikamaid hõime – ning seda
sõna otseses mõttes. Nad on väga truuks jäänud oma traditsioonidele - himba
naisi võib kohata kõikjal Opuwos ja mujalgi traditsiooniliselt poolalasti ning
saviga punaseks võõbatult, kitse- ja lehmanahad niuete ümber. Mõneti kummaline
on neid näha grupikaupa tee kõrval
istumas või supermarketist süüa ostmas. Elades suhteliselt eemal asuvates
külades, on nad säilitanud oma kombed ja identiteedi, kuigi see on muutumas.
Himbade traditsioone kannavadki pigem edasi naised, sel ajal kui mehed kannavad
dresse ja tsillivad niisama.
Himbade külasse viib meid iidne lahtine veoauto mida me
jagame mõne vinguva lääne-euroopa turistiga ja mida juhib rõõmsameelne giid,
kelle üks vanem oli himba ja teine herero. Tee, mis sinna viib, on looklev ja
viib läbi kidura võseriku. Himbade küla ise on põhimõtteliselt pisike ala,
millele on üles löödud väheldased hütid, mis on üle pätsitud savi ja sõnniku
seguga. Kohal on esialgu üsna vähe inimesi – kõik on väljas mingeid ülesandeid
täitmas – kuid üsna kiiresti hakkab neid juurde voorima.
Himbade väärtushinnangud ei ole nagu meil. Naine on naine,
kui tal on vähemalt kümme last. Meeste väärtust hinnatakse selle alusel, mitu
naist ja kitse tal on. Küla vanim naine, kes meid külavanema asemel tervitab,
tunnebki huvi, et miks meie grupis olevad mehed ainult ühe naise kaasa on
võtnud, et kas teised hoiavad siis meie kitsi, aga ei saa üldse pihta, et
mismõttes meil ei olegi kitsi, vaid mõnedel on heal juhul kilpkonn – ning
lõpuks otsustab, et keegi meist ei sobi himbaks. Tõsine pettumus.
Järgnevad tavalised vaatemängud turistidele – himbade hüti
vaatamine, demonstreerimine, kuidas himbade naised ennast värvivad ja
lõhnastavad – naised ei pese ennast kunagi, vaid selle asemel võõpavad ennast
kaks korda päevas punase savi ja rasva seguga ning lõhnastavad taimede
suitsuga. Hütist lahkudes on juba kohale jõudnud kogu küla – siin-seal on näha
ka hererosid nende voolavates
viktoriaanlikes riietes ning palja ülakehaga, aga kirevaid seelikuid
kandvaid namasid, kes kõik paistavad rõõmsalt koos elavat.
Kuna turistid on
turistid, siis on juba meie jaoks välja laotatud igasugust turistidele mõeldud
nipet-näpet – himbade ehteid, loomade kujusid ja palju muud. Hindade üle võib tingida, kuid see on natuke
keeruline (himbad loomulikult inglise keelt ei räägi ning numbrite tundmine
pole neil ka kõige tugevam külg) ja lõpptulemusena maksad nagunii üle – kuid
asjade autentsuses väga kahelda ei saa ja ju siis see ongi pisut enam väärt.
Tagasi hotelli jõudes on väike puhkehetk, peale mida
suundutakse jalgsi alla Opuwosse. Tee sinna on kusagil kilomeetrike, mida saab
lõigata, kõmpides alla mööda kuivanud jõesängi. Mõneti kummalisel kombel ei
äratagi neli mööda peatänavat jalutavat valget palju tähelepanu – kui välja
arvata paar poisikest, kes haagivad ennast meile kohe sappa hakkavad meid
jälitama. Kohalikust supermarketist lahkudes aga märkab meid üks poe kõrval
grupis istuv himba, hüppab püsti ja tormab meie juurde, suur kauss nipet-näpet
kraamiga käes.
See, mis järgneb, on eepiline. Mõne hetkega on raul ja
teised ümbritsetud grupist himbadest ja namadest, kes igaüks püüab neile
kibekiiresti vigast inglise keelt purssides maha müüa erinevaid ehteid. Enne,
kui raul arugi saab, on tal kaela ümber okassea okastest tehtud kaelakee ning
müüja kinnitab, et raul näeb nüüd välja nagu lõvi. Käte ümber kinnitatakse
käevõrud, kõik püüavad üksteisest üle karjuda, ning kõige selle keskel on
natuke hämmeldunud raul, kes püüab meeleheitlikult kaelast kaelakeed ära võtta
seda katki tegemata. H. on ümbritsetud teisest grupist kohalikest, samas kui K.
ja A.-l on õnnestunud ennast natuke minema nihverdada ja irvitavad eemal.
Raul kraabib lõpuks välja rahakoti ja
ostab need okassea okkad ära (lõvi ikkagi, heh) ning saab hetkeks rahu, kuni
hord himbasid ründab K. ja A-d. Samas, selle asemel et ummisjalu põgeneda, teeb
raul taktikalise vea ja pöörab natuke eemal ringi, et teha pilti sellest,
kuidas K., A. ja H. kõik püüavad võidelda ostupakkumistega. Fotoka klõps tõmbab
raulile tähelepanu, ning enne kui ta arugi saab, on tal jälle käevõrud käte
ümber ning ümberringi miljon karjuvat himbat.
Sularahavarud himbade mõjuvate müügiargumentide mõjul (’this ten and twenty, my child hungry,
yes?’) katastroofiliselt vähenenud ning nõrkemiseni koormatud pudi-padiga,
alustatakse kuulsusetut taganemist hotelli poole. Kogu selle tee kõnnivad
himbad järgi (’you no buy from me yet, me not eat many days’- ten and ten?’).
Viimasest saadakse lahti alles üsna peatänava lõpus, kui A. pöörab ringi ning
ostab temalt mingi käevõru (’only ten and ten’) peale mida himba naerab
südamest ning läheb tagasi.
Ülejäänud päeva otsustatakse heaga veeta basseini ääres, et
mitte lõplikult vaesuda ning mille käigus oskab raul endale suurepärase
päikesepõletuse hankida. Õhtul läheb raul hotelli lobbysse, et vahelduseks ka
senini kirjutatud blogipostitused üles panna, mille käigus hammustab teda
sääsk. Õnneks on raul olnud tubli ja teadlik noor mees, kes on peaaegu
religioosselt võtnud malaariatablette ning probleemi ei ole, kuna kaasaegne
meditsiin on kõikvõimas, eks ole.
No comments:
Post a Comment