See algab sellega, et H. on vara ärganud ning tuleb ja
peksab kõik teised ka varakult üles.
Laagri kokkupanek ja kõik muu sellega kaasnev hakkab
vaikselt käppa saama. Viis päeva on juba päris paras aeg Namiibiaga harjumiseks.
Harjumiseks sellega, et on pidev janu, hommikul külm ja päeval kuum ja inimesed
natuke teistsugused. Harjumiseks autoga ja laagrieluga ja lõppematute sirgete
teedega läbi savanni ja kivikõrbe ja tühermaa. Harjumiseks sellega, et iga kell
võivad lehmad tee peal mäletseda, antiloobid üle tee hüpata, pead sõitma mööda
eeslirakendist ning muude siinsete võludega, nagu näiteks tolmuga. Kui tolmust
saaks teha ekspordiartikli, siis Namiibia oleks püstirikas.
Viienda päeva marsruut on planeeritud väga pikaks – Outjost
läbi Kamanjabi Opuwosse. Laias laastus teeb see kusagil 500 kilomeetrit,
enamasti mööda kruusateed. Esialgses reisiplaanis oli see mõeldud natuke
teisiti, kuid sellised ongi nende esialgsete plaanide võlu – neid saab alati
kohapeal muuta.
Rooli ronib seekord H., kes kiiresti puhastab suunda
näidates esiklaasi ära seal olnud vähesest mustusest, ning seejärel saab
suunatulede näitamise täitsa käppa. Tee viib meid kõigepealt sirgelt Kamanjabi,
siis aga kaob ära asfalttee ning välja tuleb natuke tõelisem Namiibia. Siinsed
kruusateed on küll laiad, kuid muutuvad – kord on kruus, siis killustik, siis
liiv, siis tuleb vahele jõgi – sildu muidugi pole, ise vaatad kuidas jõest läbi
saad. Kuna praegu on kuiv aeg, siis tegelikult ei ole hullu – valdav osa jõesänge
on kuivad, kuigi ühes on ka vett sees, ning sealt tuleme läbi niimoodi, et
midagi kärssab – kas tegemist on rehvide või siduriga on veel lahendamata
küsimus.
Lisaks on vaja läbida paar kuru läbi mägede. Namiibia kurud
tähendavad enamasti järske ja looklevaid tõuse, langusi ja käänakuid mööda
kõrgusesse ronivat kruusateed. H. roolib meid Grootbergi kurust läbi nagu vana
rekkamees, peale mida K. võtab juhtimise üle ning peab maadlema järgmise
kuruga, kust saame läbi ainult neljaveo abil.
Muidugi on siinkohal tähelepanuväärne, et meie reisi senise
kõige raskema autosõiduosa jooksul on roolis naised, samal ajal kui mehed
tagaistmel tukuvad, aga ju me hakkame vaikselt afrikaniseeruma – naised on siin
need, kes kõik tööd ära teevad, samas kui mehed kusagil poe taga vedelevad.
Opuwosse sõites ületame ka ’punase joone’ – ehk
veterinaarkontrolli joone, mis eraldab sisuliselt arenenud ja arenemata
Namiibia osad – siit piirist põhja poole jääb enamasti tühermaa, mis on lõunast
eraldatud aiaga ning kust ei lubata loomseid tooteid lõuna poole tuua. Samuti
on hakanud muutuma maastik – Damaralandi savannid koos laialipillutatud
madalate mägedega ja rohekate mopane-puudega hakkavad andma teed Kaoklandi
kivisele tühermaale koos seal kasvava kidura taimestikuga. Üha enam hakkab tee
äärde jääma ka väikeseid külakesi, mis koosnevad enamasti savi ja sõnnikuga
üleplätserdatud tillukestest rookatustega hüttidest või paremal juhul paari
plekitükige tugevdatud karkassidest. Mitte kõigil pole ka katuseid. Kaardile
märgitud ’linnad’, millest me läbi sõidame, on enamasti napilt suuremad kui
külad, kus poe nimetust kannab mõni pisike lagunenud kuur, mille ümber
vedelevad mehed ja karjakaupa kitsi.
Opuwos on meil plaanitud ööbida Kunene Village Rest Campis,
mis meie Lonely Planeti raamatu andmetel peaks olema ’amenable community-run
rest camp with well-groomed campsites’. Teed sinna juhatavad plekitükkidele
käsitsi kirjutatud viidad ning see asub paar kilomeetrit Opuwo kesklinnast
eemal. Ainuke probleem – see tee, mis sinna viib, viib meid ühtlasi läbi juba
’tõelise’ Aafrika – Opuwo getolaadse eeslinna. Tillukesed räpased hütid, praht,
mustus, vanad autokarkassid, laiali loobitud alkoholipudelid, prahihunnikus
magavad inimesed. Kuigi laagriplats ise ei tundugi kõige hullem, otsustatakse peale
ümbruse kiiret vaatlust keerata autol ots ringi ning minna teise linna
laagriplatsi – ehk Opuwo Country Hoteli.
Opuwo ise on kultuuride ja hõimude ja muu Namiibia
segapuder. Punaseks savitatud himbad, viktoriaanlike kleitidega ja lehmasarvi
meenutavate mütsidega hererod, korralikult riietatud ärinaised, koolivormides
koolilapsed, paljasjalgsed poisid, kraavis magavad sead, vabalt ringihulkuvad
eeslid – selle peatänaval leidub kõike. Ainuke, mida ei näe, on teised valged
inimesed.
Opuwo Country Hotel toob välja ühe Namiibia suurtest
kontrastidest. Hotell on igatepidi euroopalik ja täidetud saksa ja teiste
riikide turistidega, asub üleval mäe otsas, seal on bassein, mille sees või
mille ääres päikest võttes saab imetleda uskumatut vaadet mägedele. Ma ei nimetaks
seda luksuseks – kuid peale vahetult enne seda nähtud vaesust, mõjub selline
euroopalik keskkond väga rabavalt. Sellised kontraste oleme ka varem kohanud,
kuid mitte kusagil nii teravalt kui siin – turistidele mõeldud või jõukamatele
valgetele kuuluv kinnisvara ja asutused asuvad lähedal kohtadele, kus toimub
pidev võitlus ellujäämise pärast. Kilomeetri raadiuses võid kohata uskumatut
vaesust ja jõukust, kohtub must Aafrika ja valge Euroopa, traditsiooniline
agraarne eluviis ja kõrgtehnoloogia, nälg ning külluslikud buffeed.
Õnneks on hotellis vaba laagriplats ja võimalus
organiseerida järgmiseks päevaks külastuskäiku himbade külla. Õhtusöögiks
pakutakse hotelli poolt grillbuffeed, kuid võttes arvesse kõikide vähenenud
söögiisu, ei ole see küll kulutatud raha väärt. Teisest küljest muidugi on kõik
eranditult ära armunud sealsesse basseini, mistõttu otsustatakse teha kiire
muudatus plaanidesse ning järgmisel päeval Orupembe ja Purrose suunas
ärasõitmise asemel külastada järgmise päeva hommikul himbade küla ning seejärel
puhata, jätta Oprupembe ja Purros üldse plaanidest välja ning seitsmenda päeva
hommikul ärgata vara ja sõita Twyfelfonteini suunas.
No comments:
Post a Comment