Kaheksandast päevast Namiibias

See algab päikesetõusuga.

Öelda, et Namiibia päikesetõusud on fantastilised, on kaugelt liiga vähe öeldud. Raul võtab päikesetõusu vastu taas kord istudes sama kõrge mäe tipul kus eelmisel õhtul, võideldes tuulega ning imetledes vaatepilti, sel ajal kui H. fotokaga kusagil mäe all ringi jookseb ja K. ning A. rõõmsalt põõnavad.

Kuldsed tuules voogavad rohuväljad, laialipillutatud rohelised madalad puud ja punased graniidikuhjad, kauguses läbi hommikuhämu terendavad mäed, kõige selle keskel sirge joonena silmapiirist silmapiirini läbi jooksmas valge autotee. See on värvide gamma, mida ei unusta, ning tõusev päike lisab sellele soojust ja varjundeid ja varje ning sa näed kuldset ja oranži ja punast ja rohelist ja halli ja valget ja kollast. See on pilt, mida ei saa pildistada ega filmida, kuid mida saab mäletada, ning selle võrra lahkuda rikkamana.

Namiibiat võib õigusega nimetada fotograafi unistuseks.

Kahju on laagrit kokku panna ning lahkuda. Kõikidest meie laagrikohtadest on see kõige kaunim.

Päeva marsruut peaks viima meid läbi Khorixase ja Uisi ookeani äärele – Skeleton Coasti Henties Baysse ning sealt edasi Cape Crossi hülgekoloonia juurde. Imelikul kombel aga avastab raul, kes on päeva autojuht, et teeviidad ei vasta üldse sellele, kus ta peaks olema – ning selgub, et nad ongi eelmisel päeval olnud natuke vales kohas. Iseenesest muidugi pole hullu, kuna nad on seetõttu natuke lähemal oma lõppeesmärgile.

Lisaks sellele avastab raul, et tal on palavik, mis tekitab palju põnevaid mõtteid malaaria teemal.

Ranniku lähedal algab kõrb. Mitte otseselt liivakõrv suurte düünidega, millest on nii palju pilte tehtud erinevates ajakirjades, vaid pigem valge, soolakõrbe meenutav maastik kümnete ja kümnete kilomeetrite ulatuses. Hiigellai kruusatee viib Henties Bay suunas ning maastik on muutumatu ja sündmustevaene, kui mitte arvestada tavalisi springbokide kohtamist tee ääres (selleks hetkeks muidugi oleme neid juba nii palju näinud, et keegi ei viitsi neid isegi vaadata õieti mitte) ning kolme surikaadi efektset jooksu üle tee.

Henties Bayst põhja poole Cape Crossi suunas viib sile soolatee, mis on kitsas, libe ja sõitmiseks üsna vastik. Maastik on uskumatult depressiivne – valge, tühi, külm ja tuuline. Kiire peatus tehakse soolavannide juures ning külastatakse ookeaniranda – massiivsed valged lained löövad randa, lisaks on uskumatult külm ja raul jääb autoga liiva sisse kinni. Eelmise päeva 32 kraadi soojust on asendunud ookeani ääres temperatuuriga, mis lisaks kiiruga peale tõmmatud fliisile paneb ka jopet pagasist välja otsima.

Cape Crossi hülgekoloonia on omaette vaatepilt. Sada tuhat hüljest ookeanis ujumas ning rannal vedelemas ja häälitsemas. Saja tuhande hülge lõhn on samuti midagi, mida niisama lihtsalt ei unusta.

Tagasi minnes sõidetakse Henties Bayst läbi otse Swakopmundi, kus põrgatakse järjekordselt majutusprobleemide otsa – linna vähesed laagriplatsid on kõik kinni, nii et  ööseks maandutakse Grünen Granzi hostelisse. Granz on lihtne hostel, kus uksed käivad kinni hirmsate paukudega, saksa pensionärid mõuravad ning internet on kättesaadav ainult siis, kui istuda välisukse eest õues trepi peal. Aafrika kohta tipptase.