See algab kellavaatamisega.
Kell näitab 5.43 ja selleks ajaks on raul ja H. juba pikemat
aega üleval. Mingi trikiga ei soodusta need telgid üldse magamist, vaid pigem
unetut vähkremist ning teiste magamist teesklevate inimeste küünarnukkidega
togimist. Pimedas uimaselt joogikohale jalutades
kostab igast laagri otsast mehist norskamist – laager on inimesi täis ning neil
kõigil on nohu.
Kahetunnise joogikoha loomasaldoks jääb üks natuke üksildase
moega hüään ning paar jänest. Linnud, kes eile väsimatult Eesti-kujulise
veeaugu ümber kappasid, jätkavad häirimatult oma tegevust. Ootamist ilmestab eepiline võitlus rauli ning
pisikese halli hiire vahel, kus hiir püüab meeleheitlikult pugeda rauli kaasavõetud
soolapähklite pakendisse ning raul püüab teda sealt eemal hoida. Võitlus on
ränk, kuid saabub hetk, kus vaatamata rauli trampimisele ja jalgadega
vehkimisele peab raul tunnistama ennast kaotajaks ning sikutama hiirt pähklipakist sabapidi välja.
Mingil hetkel ujuvad välja
ka K. ja A., kes olid rõõmsalt tervelt viisteist minutit kauem põõnanud.
Raul: ’…ja siis eile mingi hetk tuli välja, et siin oli
hoopis kaks ninasarvikut, mingi hetk ronisid nad mõlemad põõsastest välja…’
K: ’kas see teine ninasarvik oli suurem või väiksem?’
Raul: ’ kaks tükki oli, üks oli suurem, teine väiksem, aga
ma ei tea, kumb oli kumb…’
Pilgud, mida K. ja H. omavahel vahetavad, on paljuütlevad.
Ilmselgelt on raul maskuliinsuse kasvatamise asemel läbi tegemas mingit
imelikku taandarengut neandertaallaseks.
Päeva plaaniks on näha lõvisid. Raul vallutab taas kord
autorooli ning roolib Hiluxi kartmatult (küll vahetevahel teiste karjete
saatel) läbi kruusateel olevate aukude. A. selja taga paneb marsruuti paika ja
juhatab teed. Kõik paistavad olevat tsipake demoraliseerunud tänu hommikusele
nukrale loomasaagile Halalis. Raul mõtleb et jube jama, äkki ei näegi lõvisid
ning nad peavad tagasi koju minema, saamatagi lõvide poolt ära söödud.
Esimese veeaugu kõrval on mitu autot, vaatamata sellele, et
seal pole ühtegi looma eemalt näha. Natuke lähemale sõites kerkib murust
kollane koon, must lakk ning suur lõvi irvitab meile vastu. Natuke eemal on
terve punt emalõvisid - kes joob, kes sööb, kes vedeleb niisama ning põrnitseb
laisalt kaugel võsaservas ootavaid sebrasid. Eemal puu otsas istub raisakotkas,
veel natuke eemal on rohus must šaakal.
Mida ma oskan öelda? Kunagi kui on võimalus tõmmata erinevad
fotod kokku ühte arvutisse, siis parem postitan pilte.
Järgmises veevõtukohas ootab järgmine lõvi, seekord üksik.
Natuke edasi on tohutud antiloobi-, kudu – ja sebrakarjad, ning nende ees kaks
peesitavat lõvi.
Võib öelda, et lõvidevaatluseesmärk sai täidetud kuhjaga.
Vahepeal sõidab vastu turistibuss, vilgutab tuledega ja juht
karjub ’ Have you seen any rhinos?’
Raul tahaks vastata, et ta veetis kogu kuradi õhtu,
põrnitsedes kuradi ninasarvikut võsas ragistamas ning et meie kõikide
fotoaparaatides on umbes sama palju kuradi pilte kuradi ninasarvikutest kui taevas tähti ning
aitäh, meil on ninasarvikutest eluks ajaks kõrini, aga lõpuks otsustab ta
lihtsalt öelda, et ei, ta pole näinud ühtegi ninasarvikut.
Samas hakkab ka lõppema Etoshas viibitud aeg ning
fotoaparaatidel akud. Okaukuejo laagriplatsi veeauk rikastab meie loomade
kollektsiooni veel kahe elevandiga. Mingi hetk ujub välja ka järjekordne
ninasarvik ja põrnitseb natuke aega elevante, aga siis teeb jeebet.
Okaukuejo laagriplatsil natuke söönud ja järjekordselt
basseini külastanud (ausalt, 30-32 kraadi kuuma päeval paneb sind väga-väga
basseini igatsema) seatakse autonina tagasi Outjo poole. Tee peal kohtutakse
mitmete autodega, kes on ohutuled vilkuma pannud ning kus sees olevad säravate silmadega saksa pensionärid meeleheitliku kiirusega täitmas oma
fotokate mälukaarte kusagil kaugel võsa vahel olevaid gasellide piltidega.
’Näh, turistid,’ ülbitseb H. nagu vana Aafrika-hunt ning
loomakütt.
Outjosse jõudes avastatakse, et laagriplats, kuhu oli
plaanitud oma laager lahti lüüa, on unustanud oma reklaamis täpselt mainida kus
see asub, mistõttu peale mõningast ringisõitmist leitakse üsna nunnu laagrikoht
hoopis mujal. Lisaks kõigele võimaldatakse kasutada duši jaoks ühte
kämpingumaja, kus juhtumisi on sees ka voodid, ning kedagi ei paista väga
kõigutavat, kui H. läheb ning okupeerib voodi oma personaalseks kasutuseks.
Lisamärkusena – Namiibia on mõjutanud kahte asja –
unevajadus ning söögiisu. Magama minnakse natuke peale päikeseloojangut – nii et
näiteks kell 8-9 magamaminek on täiesti normaalne, nagu ka enne 6 ülestõus.
Samuti piisab söögi osas täiesti, kui hommikul süüa üks võileib ning õhtuks ka
midagi, vahepeal paistab täitsa piisavat liitrite kaupa vee joomisest.
Läbisõit senini on kusagil 750 kilomeetrit kolme päeva
kohta.
No comments:
Post a Comment