Viimasest päevast Namiibias

See algab viimase päikesetõusuga sel ajal kui must poiss autorendifirmast, kellele me seekord ei unusta tippi jätta, sõidutab meid lennujaama.

Windhoeki lennujaam on pisike angaar keset platsi, ümbritsetud tüüpilisest Namiibia maastikust ja väheldastest palmidest. Järjekord on metsik ja liigub kiirusega sentimeeter sajandis, kuna paistab, et K, A ja H on ainukesed, kellel pole kaasas käsi- ja tulirelvi mida peaks ringi pakkima. Lisaks kondavad ringi mõned turistid bušmanite vibude ja nooltega ja teevad nägu, nagu peaksid jahti.

Raul kui tuntud terrorist taipab samuti mingi hetk oma käsipagasisse vaadata ning sikutab sealt välja erineva ohtlikkuse astmega külmrelvi ja sokutab need silma alt ära.

Lennukisse jõudes saab raul aru, et vist ongi see reis läbi ja lubab endale hetke lõõgastust mõeldes, et kogu reis sai ikkagi korraldatud nii hea kui võimalik ja nii väheste viperustega. Ei esinenud ühtegi lennust mahajäämist, suudeti vältida suuremaid õnnetusi, ühtegi broneeringut ei kaotatud. Raul nõjatub tooli seljatoele, ootab väljalendu ja mõtleb, et tegelikult on sündmuste osas olnud ütlemata igav reis, aga et talle see tegelikult päris meeldib ning kinnisilmi uneledes jääb ta ootama viperustevaest ja igavat reisi Münchenisse ja sealt Berliini ja Helsingisse ja tagasi koju.

Münchenis jäädakse lennukist maha.

Mis järgneb, on paanilised õhtused reiside ringibookimised, lend läbi Frankfurdi, paar tundi ööbimist Helsingi lennujaama terminali pinkidel nagu kodutud ja viimaks kõikuv laevareis Tallinna, samas kui meie istumiskoha kõrval kell üheksa hommikul purjus soomlased laulavad karaoket häälega, mis kõlab nagu midagi, mida võib teha hambavalus elevant, keda kõrvetatakse tulise rauaga. Mingil hetkel mõtleb raul oma veenide läbinärimisest ja mingil hetkel üle parda hüppamisest ja edasi ujumisest, kuid sellest ma rohkem ei räägiks – mõned mälestused on liiga valulikud.

Ja, kui nii mõelda, siis ei olegi rohkem enam midagi rääkida. Raske on harjuda sellega, et väljas ei olegi 35 kraadi sooja ning inimesed on natuke teist värvi. Raske on harjuda paremal pool sõitmisega ning raul veetis esimese päeva autoroolis hoolikalt suunatule näitamise asemel kojamehi tööle pannes. Raske on harjuda mõttega, et nii kaua planeeritud reis saigi tegelikult läbi – kuid lohutab see, et on veel palju kohti kuhu minna, veel inimesi ja loomi keda kohata ning, kahtlemata, millest ka blogida.

Dankie, sõbrad, et elasite meile kaasa, okuhepa, et lugesite seda väikest reisikirja ning, mine tea, vahest kohtume veel ühel päeval mõne põneva riigi randadel.