See algab pakkimisega.
Või, vähemalt, see peaks algama
pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba
tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis
ärgatakse enam-vähem ellu.
Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole.
Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb
tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann.
Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto
tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja
ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia
avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad
õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena
tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud,
ja et ära on tehtud Üks Tõsine Mehine Aafrika
Tööpäev.
Kusagil vahepeal sõidetakse sel päeval läbi ka maailma kõige
maalilisemast kanjonist, mis oli silmipimestavalt ilus ning mille võrdset
ilmselt kunagi enam näha ei saa ja mida raul kirjeldaks ilmselt ülivõrretes ja
väga luuleliselt, kui ta poleks parajasti sel ajal rõõmsalt tagaistmel maganud.
Peatus tehakse külas nimega Solitaire, kus on keset kõrbe hirmus
kogus autoromusid, oravaid (mitte reformierakondlasi) ning bensiinijaam, kust
saab osta jäätist. Ärasõitmiseks ennast uuesti autosse mahutades avastatakse
kerge üllatusega, et siin ilmselt meie reis ka lõpeb, kuna müstilisel kombel on
kadunud asjade maale lahkunud meie ainukesed autovõtmed. Mõeldakse oravate
vargakommetele, pööratakse segi taskuid ning kahtlustavalt põrnitsetakse otsa raulile,
kuid lõpuks leitakse võtmed lähedalasuvast prügikastist, kuhu K. need on mingi
imetrikiga vahepeal sokutanud.
Edasisi kommentaare püüdlikult vältides, suundutakse Sesriemi
poole, vastu meie viimasele laagriplatsile ja viimasele telgis ööbimisele.
Patta pannakse viimased toidujäägid ja raul veedab õhtu, vaheldumisi ronides
puu otsas, hulkudes ringi savannis ja kivimüüril istudes jalgu kõlgutades ja
mõeldes, kui väga ta hakkab taga igatsema seda piiritut kuldset savanni,
punaseid mägesid ning Aafrika ööhääli.
No comments:
Post a Comment