See algab äratusega kell viis hommikul.
Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel
Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne –
kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks
peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis
(kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind
Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut.
Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub,
hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget
asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja
teisi sarvilisi.
Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust
pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida
hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni
150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et ta on juba
roninud samasuguse düüni otsa, tassides lumelauda ning kandes jalas
lumelauasaapaid. K. ja A. ilmselt mõtlevad sedasama, kuna nemad otsustavad
edasi liikuda joostes.
Raul jõuab neile järele üsna varsti, kui nad hingetult
seisma jäävad ja lõõtsutades natuke verd köhivad. Ilguks hea meelega, aga
raulil endalgi on hing niidiga kaelas ja selja taha vaadates paistab, et seal
tuleb järgi üks ütlemata pikk kolonn turiste, kes kõik kipuvad kohe-kohe ära
surema. Ronimine mööda düüni harja on uskumatult petlik ja umbes kaksteist
korda raskem kui pealtnäha tundub. Kui tahate ise kunagi seda proovida, siis
võtke kaasa hea süda ja kopsud. Soovitavalt mitu komplekti.
Päikesetõus Sossusvleis paneb meid mõistma, kui väga on
Namiibia meid ära hellitanud. Legendaarne päikesetõus ei ole meie jaoks midagi
väga erilist, jäädes tõtt-öelda väga kaugele Damaralandi päikesetõusu ja –loojanguga
meie Granitenkopfi laagriplatsil Twyfelfontaini kandis. Niipea, kui sündsus
kõigi miljoni saksa turisti ees lubab, paneme
oma fotokad kokku ja sörgime mööda düüni külge alla nagu ida-euroopa
turistid ikka. Natuke on selja taga tunda halvustavaid pilke, kuid niipea, kui
me oleme all, tullakse riburadapidi samamoodi järgi.
Viimane turistiobjekt – Sesriemi kanjon. Sesriem on
kilomeetri pikkune ja kolmekümne meetri sügavune kanjon, mis on vabalt
ligipääsetav kõigile. Aja auto kanjoni servale ja mine vaata ümber varinguohtliku
serva alla – ei turvapiirdeid ega valvureid ega vaateplatsi. Ise ronid, ise
vastutad. Kui kukud kraedpidi alla ja murrad kaela, oled ise süüdi. This is
Africa.
Sesriemist tagasi Windhoeki poole sõitma hakates tekib
probleem, et kõigi neelud käivad sooja õunapiruka järgi. Lähim pagar on
kaheksakümne kilomeetri kaugusel, mis Namiibia mõistes tundub olevat kiviga
visata, ja nii tehaksegi marsruuti pisike haak sisse.
Windhoeki jõudes on veel viimane võimalus külastada
kohalikku turgu. Raul näeb gruppi himbasid ja kükitab nende juurde maha ning
läheb umbes viis sekundit, kui tema käed ja kael on täis riputatud erinevaid
kirevaid keesid ja käevõrusid. Hinnad on kõrgemad kui Opuwos ja tingimine
karmim ja raul lõpuks lahkub sealt järjekordse vidinaga, jättes himbadele suure
koguse sularaha.
’Okuhepa’, suruvad
raul ja himba naine lõpetuseks kätt, ning himbade hele naer jääb rauli saatma kogu teel tagasi Londiningi
külalistemajja.
Raul ja A. viivad ka auto tagasi ning see läheb üllatavalt
vahejuhtumiteta, kuigi A. on kogu päeva sõitmisest nii segi, et ei tee vahet,
kummal pool teed sõita, kellele teed anda ja teeb selliseid surmavaid
manöövreid Windhoeki liikluses, et rohkem kui korra mõtleb raul autost
väljahüppamise peale.
Õhtusöögiks on krokodilli- ja jaanalinnuliha ning raul närib
grillitud sebratükki, mis on umbes sama väntske ja naudingut pakkuv nagu
eelarveläbirääkimised.
Ning, sellel viimasel Namiibia päeval algab väike
vihmahooaeg, ning kogu Windhoek upub vihma kätte. Aklimatiseerumine Eesti
kliimaga missugune.
No comments:
Post a Comment